JOOSEP TOOTS ja RAJA TEELE teineteist ei tunne

Viljandi Valuoja Põhikoolis käib kaks last, kelle nime teab iga eestlane, kuid kes ise on enamikule tundmatud. Kuigi nad kulutavad iga päev samu koolikoridore, õpivad samades klassiruumides ja panevad oma üleriided samasse garderoobi, ei tunne nad ka teineteist.

12-aastase Teele Raja ja 15-aastase Joosep Tootsi teed ei kattu. Ainus, mis neid peale kooli ühendab, on ristiisa Oskar Luts.

Ei Teele ega Joosep tea, miks vanemad neile just sellised eesnimed panid. Küll aga on mõlemad oma nimega rahul.

Tänapäeva Toots

Õpetajate jutu järgi on Joosep ikka kohe päris Toots, kellel tuleb aeg-ajalt tegemist teha ka kohaliku köstri ehk direktori või õppealajuhatajaga.

Klassijuhataja Vilma Härmik räägib, et Joosepi naljad on tootsilikud ja kogu aeg on tal midagi öelda. "Naljad ei ole sealjuures põrmugi pahatahtlikud, mis õpetaja endast välja viiksid. Halb poiss ta ei ole, aga ulakused vahel lihtsalt juhtuvad — nagu Tootsilgi."

Vilma Härmik meenutab, kuidas poiss viiendas klassis ühe tunni ajal klassist välja palus. Naastes astunud ta õpetaja laua juurde ja teatanud kõva häälega: "Õpetaja, minu põis tänab teid."

Klassijuhataja tunnistab, et ega see vist päris viisakas olnud, aga muigama võttis küll.

Tänapäeva Tootsil pole pikka linalakka nagu raamatus ega lopsakaid lokke nagu filmis. Tal on hoopis moodne siilipea. Ja kutsikat ega põrsast pole ta ka põues kooli tarinud.

Vilma Härmiku sõnul polegi poiss seda tüüpi, et igasugu kila-kola kooli veaks, vaid ta teeb enamiku vempe ära sõnadega.

Taskud on Valuoja kooli Joosep Tootsil Paunvere omast erinevalt suisa tühjad — ei ole seal nätsupakkigi, tamasseriraudadest või indiaanlase piltidest rääkimata.

Klassijuhataja nendib, et Joosep on keskmine koolipoiss, kes vahel küll märkusi saab, ent kes kodused ülesanded enamasti ikka ära teeb — tervenisti, mitte poole. Ka hinded on tal nagu keskmisel koolipoisil.

Suudab Zhiguli kokku panna

Koolist vabal ajal ei meisterda Joosep Toots vikatitest uiske ega külva direktori kapsamaale kanepit, vaid kiirustab Ramsil oma kodu lähedal asuvasse garaazhi, et vanema venna või isa abiga Zhiguli kallal nokitseda. Sellega käib Joosep sõiduautode superkrossisarja võistlustel.

"Enam-vähem on läinud, paar korda olen noorteklassis kolmandaks tulnud," on Joosep oma saavutustest kõneldes tagasihoidlik. "Matsu pole päris pannud, aga võistlustel teistega kokku ikka. Ega see rada väga lai ole, talvel ei saagi muud moodi mööda."

Tänu oma harrastusele oskab Joosep Zhigulli pimesilmi lahti võtta ja kokku panna.

Autodega tahab ta siduda ka oma tuleviku — mitte küll uue Marko Märtinina, vaid pigem masinate remontijana. Haritud põllumeheks ta seega saada ei plaani.

Praegu on Joosep Tootsil käsil aga põhihariduse omandamine. Kaheksanda klassi õpilasena tuleb tal sel kevadel teha elu esimene eksam. Aineks on ta valinud geograafia.

Kui Joosep nimekaimu eeskujul gloobuse valmis meisterdaks, oskaks ta koolimaja ja Iraagi kohale suure punase risti teha küll.

Oma nime vastu pole Joosep Tootsil midagi, ent paaril korral olevat sellest ikka sekeldusi ka tulnud.

Kord näiteks küsinud kooli arst tema nime kuuldes: "Aga päriselt?" Pärast poisi kinnitust, et tema nimi ongi just Joosep Toots, jäänud doktor teda siiski uskuma ja õpilaspiletit tal näidata ei tulnud.

"Nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on austamisvääriline," teadis juba Lutsu Raja Teele.

Tasane ja loov Teele

Valuoja kooli Teele pole oma nimekaimust raamatu- või filmitegelasega kuigi sarnane. Ta on vaikne ja rahulik, natuke endasse tõmbunud, mitte kärts-mürts-tüdruk nagu Lutsu Teele, kes isegi vanale pujäänikule Tootsile päitsed pähe ajas.

Klassijuhataja Kaie Tasane leiab, et Tootsiga nende kooli Teelet küll kokku panna ei maksaks, pigem sobiks ta Arnoga.

"Teele on kunstilembene ning selleks on tal ka andi ja loovat mõtlemist," räägib Kaie Tasane. "Ta kirjutab väga ilusaid kirjandeid ja kui on midagi vaja kunsti vallas teha, ei suuda ta kunagi ära öelda. Teele on sageli kooli au kaitsnud, alles sügisel sai ta politseiteemalisel joonistusvõistlusel väga hea koha."

Nii ei sea Teele esmaspäeviti ja reedeti kella neljast oma samme mitte kabeliaia, vaid noorte huvikeskuse poole, et kaks tundi kunstiringis veeta. Seal tehakse skulptuure, maalitakse ja joonistatakse. Ning kui Teelel ringis tehtust väheks jääb, joonistab ta mõnikord ka kodus — peamiselt loodust.

Kunstniku või kirjaniku elukutse peale Teele siiski ei mõtle. Seda, kelleks ta kunagi hakkab, ta praegu veel öelda ei oska.

Muusikaõpetaja Ilme Stöör meenutab, et algklassides oli Teele tahtnud modelliks saada. "Kena tüdruk on ta küll, aga soovid ju muutuvad..."

Suure pere laps

Koolis käia on Teele arvates päris mõnus, eriti meeldib talle tööõpetus.

Erinevalt Tootsist tema tunni ajal juttu ei aja ja ka hinded on tal tüdrukule kohaselt paremad.

Pärast kooli vaatab Teele meelsasti Mehhiko seebikaid, kuid kindlat lemmiksarja tal nende hulgas pole.

Nii nagu iga teine tüdruk, armastab ka Teelele suviti ujumas käia. Tavaliselt supleb ta Paala järves või mõnes teises kodu lähedal asuvas veekogus. Eelmisel suvel sai ta aga lained ära proovida Narva-Jõesuus, kus ta koos perega puhkamas käis.

"Ilmad olid ilusad, aga telgis oli külm magada," ütleb ta napilt ja vaikselt.

Peale Teele on Raja peres veel kuus last. Kõige vanem vend on juba 23-aastane. Peres vanuselt neljandat kohta hoidev Teele jagab tuba oma noorima, nelja-aastase õega. Temaga on õhtuti enne magama jäämist tore jutustada.

Nii nagu "Kevade" Teelelgi, kes võttis oma vaba aja kokku sõnadega "Talitada aitan emal", tuleb ka tema nimekaimul aeg-ajalt nõusid pesta ja tube koristada, kuid nagu ta ise ütleb, väga hull see ei ole.

Kuigi mängukaaslastest ei tohiks suures peres puudust olla, tahaks Raja preilna endale koera. Millist täpselt, seda ta veel mõelnud ei ole.