Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionär Linda Tammiku ütleb alguses, et ega tema olegi õige inimene külast rääkima, sest tema on pärit Põlvamaalt.
Jutuajamise käigus selgub, et naine on siiski juba 30 aastat Lalsil elanud. "Aga ikka ütlen, et olen sisserändaja," lausus naine emotsionaalselt.
Kauplusega samas hoones elab Linda Tammiku üksi, sest mees on ammu surnud ja lapsed Eesti peal laiali.
Viimased 12 aastat on Tammiku Lalsi kalmistu eest hoolitsenud.
"Kalmistu oli kaua aega prahist koristamata, aga sügisel saime koos paari inimesega selle korda," rääkis ta rõõmsalt. "Praegu on hirm, et kui kevadel läheb järsku soojaks, siis tuleb vanadest lehtedest rohi läbi ja on raske riisuda."
On tunda, et surnuaia korraspidamine on naisele oluline. Viimasel ajal on aga isegi matuseid vähemaks jäänud...
Paljud Lalsi majad on lagunenud ning ühtegi talupidajat külas pole, üks naaber kasvatab siiski juurvilja.
"Külas on kõik vanad pensionärid. Tööd pole, noored lähevad ära ja tagasi ei tule," kurtis Tammiku.
Poodki seisis vahepeal kinni, sest otsjaid oli vähe.
Suur tühi koolimaja kaupluse kõrval pole seni mingit rakendust leidnud.
"Minu lapsed käisid siin kaheksaklassilises koolis, aga see kadus seitsmekümne teisel aastal ära," mäletas Tammiku.
Naaberkülas Leiel asuva uue ja ilusa koolimaja kohta oskab pensionär ainult kiidusõnu öelda. Ise on ta seda seest näinud paaril korral peiedel käies.
Pensionär tunneb töötegemisest puudust, sest pika talve jooksul on surnuaial kõik külmetanud ja midagi teha ei saa.
"Kõik inimesed lähevad paksuks, kui tööd teha ei saa, mina olen ka paksuks läinud," naeris naine.