EVALD RAIDMA: 50 võib ju tähtis olla, aga mulle oli see kui üks post, millest kuidagi ilma selle otsa ronimata mööda ei saanud

Evald Raidma head mängutehnikat imetlevad paljud. Ise on ta pisut õnnetu oma lühikeste näppude pärast, aga õnneks mõistis esimene klaveriõpetaja Aili Saar tal selle käe "laiali ajada".Kui Evald Raidma oli väike poiss, tahtis ta saada klaveriõpetajaks. Mitte kuulsaks pianistiks, vaid meheks, kes õpetab lapsi klaverit mängima.

Vahepeal on Evald Raidmal olnud kirev elu, palju tegemist ja kindlasti muidki soove, aga nüüd näib rohkem kui ei kunagi varem, et tema lapsepõlvesoov on täitunud.

Suure osa oma igapäevasest tööajast istub see mees mõnes Viljandi Kultuurikolledzhi klassiruumis ja õpetab. Ning mitte ainult klaverit.

Ta seab ka noorte inimeste lauluhääli ja ansamblimängu ning on mõnikord mõne oma kolleegi tunnis kontsertmeister. Jakobsoni gümnaasiumis on Raidmal juhatada terve noorte kerge muusika koor ja seda seitsmendat hooaega järjest.

Kolledzhis käivad Evald Raidma laulu- ja klaveritundides peale levimuusikaosakonna üliõpilaste näiteks huvijuhid ja kultuuriettevõtluse eriala tudengid. Valikaine laulmine annab neile ehk küll ainult ühe punkti, aga paljud peavad siit Viljandist rakenduslikku kõrgharidust nõutades oluliseks ka oma isikliku hääle kasutamise oskust lihvida.

Evald Raidma juures kulutatud kooliraha pole maha visatud. Üks näide tema viimase aja õpilastest on Marge Viiart. Tema tuli kolledzhisse õppima huvijuhtimist, aga pärast Evald Raidma laulutundides käima hakkamist kujunes temast välja hoopis andekas laulja.

Evald Raidma ütleb, et noored ja rõõmsad inimesed on tema energiaallikas — nende keskel olemine ja nende selgetesse silmadesse vaatamine ei lase kunagi tujul langeda.

Õpetajana on Raidma tähelepanelik ja hoolitsev. Tema põhimõte on üles leida oma õpilase tugevad kohad ja siis neid tugevaid kohti esile tuues vormida kõike muudki. Tema ei poolda vastu näppe löömist ega karmi kriitikat. Ta on eelkõige õpilase mõtlemisvõime ja iseseisvuse arendamise poolt.

Lõi kuueaastaselt teose

Evaldi ema ja isa olid mõlemad Koidu koori lauljad ja suurtest laulupidudest osavõtjad. Isa mängis kodus seitsmekeelset kitarri.

Väike Evald sattus kord külas olles klaverit näppima ja komponeeris nagu muuseas sealsamas oma elu esimese pala kahele käele. Ta oli siis kuueaastane. Mehel on see pala tänaseni meeles ja ta mängib selle ette.

Järgmisel aastal, kui Evald esimesse klassi läks, panid vanemad ta Viljandi Lastemuusikakooli klaverit õppima. Mees mäletab — talle on hiljem nii räägitud —, et erialaõpetaja Aili Saar oli pisut hämmingus: niipea kui poiss oma käed klaviatuuri kohale tõstis, osutusid tema sõrmede ja randme hoid iseenesest õigeks.

Lastemuusikakooli viimasest aastast on Evald Raidmal meeles see, kuidas ta juba siis oli vaimustunud Üllo Kaurist. Kauril oli Viljandis oma trio: klaver, trummid, kontrabass. Seda ansamblit kippus Evald iga hinna eest kuulama — ka siis, kui teda poisikeseea tõttu veel pidudele sisse ei lastud —, sest Üllo Kaur mõistis klaveril dzhässi mängida!

Aastaid hiljem Tartus, juba Heino Elleri nimelise muusikakooli klaveri eriala õpilasena oli Raidma mängutehnika sedavõrd hea, et ta pääses viimasel kursusel heliredelite arvestusest.

Kodus harjutas Evald Raidma lapsena klaveril, mille häälestaja oli sunnitud õigest kõrgusest pool tooni madalamaks seadma — häid pille polnud kerge hankida.

"Seitse aastat iga päev kõlas see klaver mul valesti kõrvus," räägib ta. "Usun, et midagi rikkus see ära. Hommikul ärgates näiteks la-nooti pakkudes võin eksida. Aga kui ma juba ühe korra oma süntesaatori eest läbi olen käinud — klaveri jaoks ei ole mul kodus ruumi —, püsib helistik terve päev puhtana peas."

Meheiga

18. märtsil sai Evald Raidma 50 aastat vanaks.

"Algul mõtlesin, et ma ei tee väljagi. Et elan selle päeva märkamatult üle," räägib ta. "Kodus hakkas aga abikaasa Kaja hurjutama. Ütles, et ega ma siin Viljandis nüüd nii tundmatu mees ka ole, et see märkamatult üleelamine mul õnnestub. Siis jälle mõtlesin, et lükkan juubeli tähistamise kümne aasta võrra edasi, aga hakkasin kartma, et selle 60-ga tekib inimestel viimaks mõte, et näe, hakkab pensionile minema."

Nii istuski Evald Raidma maha ja asus kokku panema oma aruannet viiekümnendaks sünnipäevaks.

Paberile pandud kavast sai kolm tundi kestev elava muusikaga kontsert, mis anti Viljandi kultuurimajas ühel teisipäevasel õhtul täismajale.

Üksteise järel astusid lavale ansamblid Günf, In Mail, Eve Projekt, kolledzhi levimuusika osakonna õpetajate projekt ja vana hea Fix. Laulsid kolledzhi vilistlaste ansambel Pillerkaar ja Jakobsoni gümnaasiumi kerge muusika koor.

Laval olid kõik need Evald Raidmaga seotud loomingulised ühendused, kes iga päev tema elu sisu moodustavad.

Kontserdile järgnes kolmveerand tundi kõnesid. Seda osa polnud Evald Raidma muidugi oma peo sisse planeerinud. Ja see veniski "näotult" pikaks ning lavale tõstetud laual jäi lilledel ruumi väheks.

Kohale olid tulnud kõik kohaliku võimu ja vaimu esindajad, pillimehed, õpetajad, spordi- ja teatritegelased, kultuuritöötajad, sõbrad ja austajannad.

"Evald, sul on muusika, pill ja süda!"

"Evald, sa oled meie linna sool!"

Ja nii edasi — tänusõnad ja kingitused. Ikka Evaldile kui andekale muusikule, sametise häälega lauljale, õpetajale ja heale sõbrale.

Fixi lapsed

Nii mõnigi tol õhtul saalis viibinuist pidas end Fixi muusika lapseks ja seegi oli piisav põhjus, miks kontserdile tuldi. Fixi "Vana pildiraam" paitas oma mitmehäälsuse ja kauni harmooniaga koduselt kõrvu.

Fix on Evald Raidma elus juba kolmkümmend üks aastat kestev armastus ja mees ise arvab, et ansambli edu saladus on ausus.

"Kui mehed laval on, siis keegi neist ei valeta. Kusagilt siit seest tuleb see muusika," tõmbab Raidma käega südame poolt väljapoole, et kirjeldada kirjeldamatut.

Vokaal-instrumentaalmuusika on oluline osa Evald Raidma professionaalsest minast ja Fixi poiste hääled on omal ajal kõik Evaldi käega paika seatud. Ikka kaks korda nädalas mitu tundi tõsist proovi ainuüksi kõlava mitmehäälsuse nimel! Eeskujusid laiast maailmast oli siis juba võtta.

Evald Raidma sattus Fixiga kokku Elleri muusikakooli õpilasena 1970. aastate algul, kui ta tegi koos oma poistega Tartu rajooni kultuurimajas bändi nimega Viker-5. Fix harjutas sealsamas.

1972. aastal suunati suur osa Fixi esimeses koosseisus mänginud meestest pärast ülikooli lõpetamist mööda Eestit laiali. Too aasta saigi Evald Raidma elus uue peatüki alguseks.

Algul ulatati talle basskitarr, mille ta suure rõõmuga kaela heitis, siis aga kisti see tal käest ja mees pandi istuma klaveri taha.

Evald Raidma võiks jutustada lugusid Fixi turneedest mööda Eestit või mööda "avarat kodumaad". Või siis jagada muljeid dzhäss-rokkmuusika kuulamisest Kuubas ning jutustada Fixi esinemistest koos Kukerpillide ja Ivo Linnaga Portugalis.

Pool Evald Raidma innust läks tol perioodil Fixi lugude arranzheerimisele.

"Ühel hetkel oli meil algmaterjali tootjaid hästi palju," naerab ta. "Neid lugusid oli siis ju vaja sättida ja raamidesse panna, muidu oleksime publikule väga harimatuna paistnud. Ma olin seda keerulisemat harmooniat ka pisut õppinud..."

Kui Evald Raidmalt küsida, mitu laulu ta ise on loonud, ei saa tema näost esimese hooga aru, mis arv sealt huulte vahelt pudeneb.

"Noo..." venitab ta. "No kaks laulu on mul päris omad ja no... Priit Pihlapiga pooleks on veel kaks lugu."

Evald Raidma kriitikameel on sedavõrd tugev ja silmaring muusikamaailmas nii avar, et kui tal midagi peas helisema hakkab, tundub talle kohe, et sündima kippuv lugu on nendest ja nendest mõjutustest kantud ning ilmselgelt plagiaat.

Otsustused

Evald Raidma sisemuses on veel mõned jooned, ilma milleta seda lehelugu lõpetada poleks õiglane.

Evald on juba seitse aastat karske ja kolm aastat ilma suitsuta mees. Suits hakanud ta hääle kõrgematele registritele halvasti mõjuma, aga alkoholiga olnud see lugu, et talle tundus, et seda on elus võetud juba küll.

Neli aastat tagasi astus Evald Raidma Viljandi Kultuurikolledzhis eksternina levimuusikat õppima, sest ta ei tahtnud enam kõrghariduseta õppejõud olla.

"Omal ajal polnud Eestis levimuusika alal kõrgharidust saada kuidagi võimalik," põhjendab ta oma hilist küpsemist. "Konservatooriumis oleksin ma ju võinud kas või kaugõppes diplomini jõuda, aga kus sa siis said — vaja oli Fixiga mööda ilma ringi kihutada."

See on kõrvaltvaatajale võib-olla natuke naljakas küll, kuidas Evald Raidma oma klaveri eriala eksamiks kava kokku paneb ja sellega siis lähematele kolleegidele kolm tundi kestva kontserdi annab või kuidas ta solfedzhoülesandeid lahendab ja Aita Tammpere juures dirigeerimist õppimas käib. Või kuidas ta koos endast üle poole nooremate tudengitega Ülo Vooglaiu loengutest vaimustub ja andragoogika ehk täiskasvanupedagoogika eksamiks õpib.

Kõrghariduse diplom peaks aasta pärast käes olema.