Johannes Selg väärib lastekirjanikuna taasavastamist.Johannes Selja näol pole kindlasti tegemist esimese suurusjärgu tähega kirjanduses.
Samas ei ole ükski eesti lastekirjanduse ammendavusele pretendeeriv käsitlus tema isikust mööda minna saanud.
Just lasteraamatud on kindlustanud Johannes Seljale koha eesti kirjandusloos. Kahjuks hakkab tema nimi aga unustusehõlma vajuma.
Johannes Selg sündis 27. märtsil 1908 Viljandi vallas Jõngu talus, seega möödus eile tema sünnist 95 aastat.
Kirjaniku lapsepõlves vahetasid vanemad päris mitmel korral elukohta, jäädes lõpuks pidama Viljandi-lähedase Päri valla Risti talusse. See kujunes Johannes Selja koduks paljude aastate vältel. Alles hiljem kolis ta Viljandisse.
Kehva tervisega noormees õppis algul kodus ning hiljem Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Pärast kooli valis juba kirjanduslikke katsetusi teinud noormees professionaalse ajakirjaniku tee.
Johannes Selg alustas ajalehe "Viljandi Uudised" juures, kus temast sai lehe kirjandusliku lisa "Külaline" toimetaja. See ametikoht pakkus suurepäraseid võimalusi ka oma loomingu avaldamiseks. Nii ilmusid paljud tema jutukesed ja luuletused kõigepealt just tolle väljaande veergudel, küll õige nime, küll pseudonüümide (Juhan Ristla, Abebecededepu jt.) all.
Diplomeeritud graafik 1927. aastal abiellus Johannes Selg Elfriede Taakeliga, kellest sai hiljem Frieda Selja nime all samuti kirjanik. Kahe aasta pärast sündis perekonda poeg Sarm.
Johannes Selja üks noorpõlvesõpru oli teine Viljandi kirjamees Reinhold Winkler. Koos võeti ette nii mõnigi koerustükk.
Üsna varakult tutvus Johannes Selg Rõngu lähedal metsaonnis elava erakkirjastaja Kusta Toomiga, kelle väljaannetele ta kaastööd tegema hakkas.
Aastatel 19291933 õppis Johannes Selg kirja teel Berliinis asuva stuudio Atelier für Praktischer Zeichnen juures. Aastatepikkuse kursuse lõpetas ta diplomiga ning seetõttu pidas ta ennast diplomeeritud rakendusgraafikuks.
On üsna tõenäoline, et mitmed Selja raamatute, eelkõige näidendite kaanekujundused on tema enda tehtud. Kindlasti pärineb temalt tema esimese ja ainukese luulekogu "Aegade vaim" kaanekujundus.
1935. aastal avas Johannes Selg Viljandis Kauba tänav 5 oma rakendusgraafika ateljee, kuid pidi selle varsti klientide vähesuse tõttu sulgema ning ajakirjanduslikule tööle tagasi pöörduma.
Kirglik matkaja
Johannes Selg oli suur loodusesõber. Sageli avaldas ta kohalikus ajakirjanduses reportaaþe matkadest Eesti paljudesse paikadesse.
Oma kodukohas uuris ta suviti taimi ja putukaid, pidas tihedat kirjavahetust Gustav Vilbastega ning püüdis, tõsi küll eriliste tulemusteta, algatada kodu- ja looduslooliste talukirjelduste kampaaniat. Eeskujuks teistele koostas Selg esimese kirjelduse oma isatalust Päri vallas ning saatis selle Eesti Kirjanduse Seltsi kodu-uurimise toimkonnale.
Nagu mainitud, said Johannes Selja kirjanduslikud harrastused alguse juba gümnaasiumipõlves. 1928. aastal debüteeris ta väikeseformaadilise luulekoguga "Aegade vaim".
Valdavalt eleegilisi, surma ja üksindusega mänglevaid meeleolusid kajastav luuleraamatuke jäi ainsaks omalaadseks tema loomingus. Ilmselt oli põhjus selles, et luulekogu ei õnnestunud müüa ning "Noor-Eesti" kirjastus, kelle poole Selg palvega pöördus, keeldus allesjäänud tiraaþi ostmast.
Järgmise raamatuna ilmus temalt mustlaslaagrisse paigutuva sündmustikuga lühiromaan "Patt" (1933). Seejärel nägid ilmavalgust kaks Vabadussõja-ainelist näidendit "Granaattüdruk" (1935) ja "Aavo vabadusrist" (1939). 1940. aastal vahetult enne riigipööret ilmus Seljalt tuntud laulu ainetel kirjutatud järelromantilise maiguga näidend "Viljandi paadimees".
"Ahvenapoiss Sulev" ja "Sipelgas Si"
Oma kõige küpsemad raamatud kirjutas Johannes Selg ikkagi lastele ja noortele.
1939. aastal ilmusid temalt noorteraamatud "Ahvenapoiss Sulev" ja "Sipelgas Si". Mõlemad on illustreerinud üks 1930. aastate lõpu viljakamaid raamatuillustraatoreid Ernst Kollom.
Johannes Selja lasteraamatud on kirjutatud elavas ja värvikas keeles. Need äratavad kindlasti huvi looduse vastu ning pakuvad omal kombel ka allegoorilisi analoogiaid inimeste maailmaga. Igal juhul saavutas "Ahvenapoiss Sulev" kirjastuse Loodus lasteraamatute konkursil teise koha.
1941. aastal kolis Johannes Selg lühikeseks ajaks Valka, kuid pöördus sealt varsti Viljandisse tagasi. Alates 1944. aastast töötas ta siin ajalehe "Uus Sakala" (hiljem taas "Sakala") juures.
1950. aastal oli Selg sunnitud töölt lahkuma. Ilmselt olid põhjuseks tema omaaegsed Vabadussõja-ainelised näidendid.
Pärast Stalini surma leidis Selg taas rakendust ajalehe "Tee Kommunismile" toimetuses. Mõnda aega toimetas ta lehe koduloole ja looduskaitsele pühendatud erikülgi. Lisaks sellele oli ta tol perioodil viljakas teatrikriitik, kes ei jätnud vahele ühtki Ugala etendust.
Selja viimaseks ametikohaks oli ajalehe "Tee Kommunismile" kirjade osakonna toimetaja.
Ka Nõukogude ajal jõudis Selg avaldada mõned novellid, kuid enamik tema tolleaegsest loomingust jäigi käsikirja.
Johannes Selja ainsa raamatuna ilmus 1953. aastal tollase kunstiinstituudi üliõpilaste kujundatud jutustus "Lubjaahi", mida trükiti üksnes kümme eksemplari.
Johannes Selg suri 1973. aastal ning ta on maetud Viljandi Vanale kalmistule.
Elu jooksul jõudis Johannes Selg üsna palju kirjutada. Suur osa sellest on laiali pillutatud omaaegse ajakirjanduse veergudele või jäänudki käsikirja. Sellest hoolimata väärib ta vähemalt lastekirjanikuna taasavastamist.
Mait Talts,
raamatuloolane