Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jäägu mõistatuseks see, kuidas Milal tuli mõte hakata tegema hiiglaslikke hüperrealistlikke maale. Võiks arvata, et see on Ilmar Kruusamäe hukutav mõju. Paraku on mällu sööbinud tema agressiivne nunna portree juba märksa varasemast ajast, kui ta Tartus stazheerimas käis.
Samal ajal, kui Mila õpingukaaslased Academia Non Gratast mudas püherdasid ja haisvaid konte ritta ladusid, veetis tema aega ateljees lõuendi ja õlivärvidega.
Meeli Paldroki alias Mila Balti loomingus pole labidaga-pähe-stiilis otseütlemisi ega kindlapiirilisi seisukohti (laiemas mõttes) kultuuri suhtes. Tegelased piltidel pärinevad kõige erinevamatest triviaalsuse tasanditest.
Üheks oluliseks tunnusjooneks on eluta esemete muutumine tegelasteks. Arvukate rahvahulkade ja värvikate peategelaste kõrval figureerivad maalisarjas kõnekad mööblitükid.
Kohtume peegliga, kust midagi ei näe, kusjuures on ilmselge, et tegu pole mitte inimese peeglirikkumise, vaid peegli enda kuritahtliku vandenõuga. Peegel kui levinud kujund kujutavas kunstis on oma tähendustest lahti öelnud, ilmselt kättemaksuks korduvate kuritarvituste eest.
Kohtame riidekappi, mille sees on tekkinud omaette maailm. Tühjus ja pimedus on juba läinud, loomisakti esimene päev on õhtus ja valgus on saanud. Ukseprao vahelt immitseb helendust ja võimalik, et seal on muudki.
Valge tugitool poseerib uhkelt vaatamata oma mõttetusele küllap laseb ta liugu Kosuthi kontseptualismiklassikal.
Mitte vähem pretensioonikad pole inimtegelased. Elukunstnikud Eva ja Adele naeratavad nagu Eiffeli torni ees poseerivad rootsi mutikesed. Nende kunstimaailmale kohta kättenäitav glamuur on asendunud tavalise pikale eluekskursioonile järgneva väsinud, kuid õnneliku seisundiga. Taustal naudivad saunamõnusid rahatähtedelt tuttavad koidulaulikud ja üks buda munk. Tegelikult on see maal triptühhoni keskosa, mille tiibadeks on paigaldatud missid ja madonna.
Meediamasinast välja astudes näeme ühtäkki last, kes on kängitsetud aknaniðði. Tegelikult on ka tema pärit sealtsamast, postkaartidelt ja sotsiaalreklaamidest.
Kusagil figureerivad vanausuliste ornamendid, kohtueelse uurimise tunnistajapuutumatus ning paeskulptuuri iidne traditsioon. Mila Balti on süüdimatult noppinud tugevaid kujundeid siit ja sealt ning neid harjumatutes kombinatsioonides meile vahendanud.
Kui gratakate gurude Andrus Joonase ja Margus Sorge Tiitsma aktiportree stiilis "eine murul" tekitab äratundmisrõõmu eelkõige neis, kes neid tunnevad, siis hiiglaslik näotute inimeste grupiportree rõõmustab kõiki. Lamenägude taga võib oletada tuntud tegelasi, kuid hea on mõttes ka ennast või oma lähituttavaid samale pildile paigutada olemegi kõik sõbralikult seltskonnakroonikas koos.
Mari Sobolev,
kriitik
Näitus
Mila Balti "Kui öelda üht, võib mõelda muud" Viljandi Linnagaleriis on avatud 31. märtsini.