Andrus Kivirähk:kirjutan sellest, mis mulle korda läheb

Kirjanik Andrus Kivirähk käib hea meelega oma näidendite prooviperioodi jälgimas.1. aprillil jõuab Ugala väikses saalis vaatajate ette Andrus Kivirähki lavastus "Helesinine vagun", mis kõneleb praeguste kolmekümneaastaste nostalgiast Nõukogude aja järele.

Aeg-ajalt proovides lavastamise kulgemist vaatamas käiv autor nõustus pärast üht proovi vastama ka "Sakala" küsimustele.

Mis tunne proovist jäi?

Üsna kindel. Võin päris rahumeeli esietendusele tulla ega pea toolil higistama ja midagi häbenema.

Taago Tubin on seda tüüpi lavastaja, kes ei hakka halvas mõttes oma rida ajama. Ta püsib võrdlemisi originaalitruuna ja üritab näidendist leida üles just need mõtted, mis autor on sinna pannud.

Ühed lavastajaid ei tunne pärast esietendust oma töö vastu mingit huvi, teised käivad aga tihti etendustel ja üritavad hiljemgi veel näitlejaile märkusi öelda. Kuidas teil oma tükkidega suhe on?

Kui Tallinnas mõni mu asi lavastatakse, siis ma käin seda hiljem ikka vaatamas küll — nii paari kuu tagant. Viljandiga on keerulisem...

Sellist parandamise tunnet aga ei teki. Kui mingi asi ei toimi, siis jääb autorile alati lohutus, et lavastaja või näitleja on midagi teistmoodi teinud ja tegelikult saab paremini.

On loomulik, et sinu kirjutatut teatris kärbitakse. Siis saad ennast vajaduse korral lohutada, et oleks see koht sisse jäetud, küll siis oleks hea olnud. Autor vaatab tükki paratamatult veidi teistmoodi kui lavastaja.

Ma ei käi oma asju hiljem vaatamas selleks, et pärast näitlejale öelda: tee nii! Ma tunnen, et see on mingis mõttes kohustus — sa oled ühe asja teinud ega saa seda lihtsalt jätta. Sellepärast käin ma võimaluse korral ka proovides, et olla sellega seotud.

Oma "Papagoide päevad" tõite te Eesti Draamateatris ise lavale. Kas põhjus oli see, et mõni varasem teie näidendi lavastus jättis soovida ja oli tunne, et autor ise teab kõige paremini, kuidas tema tegelased laval olema peavad?

Päris nii hullusti pole läinud, et oleks lausa õudne vaadata, aga ikka juhtub, et lavastaja näeb mõnda asja teisiti. Ega teda takistada saa, proovide käigus muidugi räägid temaga. Natuke teeb ikkagi hirmu, kuhu ja kelle kätte su tükk võib sattuda.

Kui ise lavastasin, oli tegelikult väga hea tunne: sa tead, et see, mis publikuni jõuab, on kõik üleni sinu tehtud. Sa tead ka vigu ja vastutad nii nende kui vooruste eest. Vahemees lavastajana puudub. Tulevikus lavastaks hea meelega veel mõnda oma näidendit.

Millest "Helesinine vagun" räägib ja mis on selle loo põhisõnum?

Lugu räägib ühest põlvkonnast — minu enda põlvkonnast, kes sattus olema viimane, kes sai maigu suhu Nõukogude ajast.

Lõpetasin keskkooli 1988. aastal. Enne seda jõudsin olla nii pioneer kui komnoor, käia paraadidel ja näha nõukogude elu. Samas mingeid halbu kogemusi, mis vanemal põlvkonnal olid, KGB või tsensuur näiteks, ma ei saanud.

Seega on Nõukogude aeg mulle ja minu põlvkonnale eelkõige lapsepõlveaeg. Sellest põlvkonnast "Helesinine vagun" räägibki — nende mälestustest ja sellest, et nad tunnevad end endast noorematega võrreldes veidi teistsugustena.

Tavaliselt on sellised põlvkondade konfliktid põhimõttel "Vanemad contra lapsed". Siin jääb aga kahe poole vahele napp viis aastat.

Jah, juba ülikooliajal oli seda väikest vahet tunda. Kui meie olime viiendal kursusel, siis esimese kursuse tudengid olid veidi teistsugused. Nad olid juba keskkooli ajal käinud välismaal õppimas ja oskasid inglise keelt paremini kui vene keelt. Need muudatused ühiskonnas ja inimestes tulid üsna kiiresti.

Minu põlvkond ja sellest vanemad on elanud ikkagi kahe ühiskonna tingimustes ja minu meelest on see väga uhke asi. Ükski Lääne-Euroopa inimene pole midagi sellist kogenud. See on suur rikkus, sest sa oskad neid kahte ühiskonda võrrelda.

Teie teoste sisu ja mõte puudutavad iga eestlast. Paljud kiruvad pärast teie uue raamatu ilmumist, et miks nad küll ise seda kirja ei pannud. Kuidas see tuleb?

Mingit taotlust Eesti elu peegel olla mul küll ei ole. Kirjutan asjadest, mis mulle puhtalt endale korda lähevad, ja ju siis juhtub nii, et need lähevad ka teistele korda. Minus puudub selline rahvatribuuni alge, et ma tahaksin masse suunata ja mõjutada.

Kas te kollektiivsesse alateadvusesse usute?

Pagan teab... No eks see mõjuta kuidagi mind ka, loomulikult. Oleks ju imelik, kui ma hakkaksin kirjutama mingist Vana-Rooma ajaloost. Mis see mulle korda läheb?!

Teie näidendis "Eesti matus" tapavad inimesed ennast tööga. Kui vaadata teie enda tegevust — töö "Eesti Päevalehes", telestsenaariumid, raadiosaade "Rahva oma kaitse", näidendid, romaanid —, siis tekib küsimus, kas ka teie kuulute töörügajatest eestlaste hulka.

Mingis mõttes kindlasti. Tüki peategelase Andrese mõtisklused sellest, et tahaks aeg-ajalt ära ja kõigist töödest, mis peale pressivad, on villand, pole mulle võõrad. Võib-olla teen ka mina vahel liiga palju, aga ülemäära ma end ka ikkagi ei tapa.

Kas tellimusi on palju?

On küll, aga ma ütlen neist tihti ka ära, eriti viimasel ajal. Tahaksin teha siiski seda, mis endale huvi pakub.

Mis need on?

Näidendid, romaanid, novellid. Lehetöö on muidugi ka tore. Kui ma lehes ei töötaks, siis jääks üle palju päevakajalisi naljakaid ideid, mida peaksin hakkama siis kuhugi mujale pakkuma. Aga paratamatult on enesetunne parem ja rõõm suurem, kui oled mingi pikema asja valmis saanud.

"Rahva oma kaitse " saade Raadio 2-s on aga lihtsalt sõbra Mart Juurega kokkusaamine igal teisipäeval. See pole mingi töö!

Kas humoristide seas on praegu suur konkurents või ületab nõudmine pakkumise?

Pigem see viimane. Ma tunnen seda, kui mult küsitakse, et kui sa ise ei taha teha, siis keda sa soovitaksid. Ma ei oska kedagi soovitada! Juurel ja Kallil on ka oma tööd. No on küll Kreisiraadio, Valdur ja Maie... Mingid asjad ju toimivad, inimesed vaatavad ja rõõmustavad, aga tegijaid võiks rohkem olla.

Valduri ja Maie film linastub just parasjagu Viljandis. Kas olete seda näinud?

Käisin esilinastusel, aga mulle oli see igav, nalja ei saanud seal küll kordagi. Samas inimesed saalis naersid, nii et mis mul siin ikka õiendada! Ühele meeldib ema, teisele tütar, ühele Valdur, teisele Maie.

Kas näidendi ja romaani kirjutamisel on olulist vahet? Kas üks on teisest raskem?

Näidend on vist ikkagi lihtsam. Tihti on see tellimustöö, sel on konkreetne väljund, antakse mingi tähtaeg ja siis sa kirjutad. Romaan on pikem töö, pead mõtlema, kas seda on ikka mõtet kirjutada — raamatuid on poes niigi palju.

Kas mõnes þanris on teil veel võimed proovimata?

Luuletanud pole ma küll ja seda ma ei tee ka kunagi.