Miks on vaja Jakobsoni "Sakalat" meenutada?

Ea Jansen
ajaloodoktor

Alustan vastamist kaugemalt.

Meie, eestlaste identiteedi määravad tugevus ja kultuuri eripära. See aga on ajaloo resultaat. Meie rahva lugu pole mitte üksnes sõdade, pärisorjuse ja genotsiidide ega kaunite rahvalaulude ja ilusate rahvarõivaste loomise lugu. See on ka ühe võõraste valitsetud maa põlatud talurahvaseisuse omanäoliseks rahvuseks saamise ja teiste Euroopa haritud rahvaste sekka astumise lugu.

Tuhkatriinu-rahva muinasjutt sai alguse vaid natuke üle saja aasta tagasi. Salamisi, autokraatse korra rüpes ja saksa kõrgseisustest tõrjutuna kujundasid eestlased omaalgatusliku kodanikuühiskonna ning nad on osutunud suuteliseks looma kaks korda oma riigi — ärgem seda meie praeguse poliitilise kultuuri või kultuurituse üle nurisedes unustagem!

Ja siin tulebki mängu 125 aastat tagasi ilmuma hakanud Jakobsoni "Sakala".

Ilmaski ei saa alahinnata eestlaste varasemate äratajate teeneid. Nad uskusid optimistlikult eestluse tõusu omakeelse hariduse najal. Carl Robert Jakobson püüdis "Sakalaga" astuda uuele rajale, mida ta ise nimetas poliitika teeks.

Jakobsoni eesmärk oli kujundada "Sakalast" moodne poliitiline ajaleht, mis oleks eesti avaliku arvamuse kujundaja ja väljendaja — see ju tänapäeva ajakirjanduse põhiülesanne ongi. See tähendas esimest korda balti aadli poliitikale opositsiooni loomist. Ja suurelt osalt "Sakala" seda rolli ka täita suutis, hoolimata ülimalt ebasoodsatest tingimustest.

Alamrahva ajalehe toimetaja tegevusvõimalused olid äärmiselt piiratud. Tollast olukorda on üsna raske kujutleda. "Sakalat" valvasid nii tsaristlik tsensuur kui võimukad balti rüütelkonnad, kes Peterburi kuluaarides ja ka avalikult selle hävitamist nõudsid. Jakobson sai oma lehes häält tõsta vaid seetõttu, et Aleksander II valitsuse lõpuaastail oli poliitiline re©iim pisut vabam. Lisaks vaatasid paljud tsaariametnikud viltu balti aadli liiga suurele võimule — järelikult ei võetud balti võimukandjate riivamist alati liiga tõsiselt. Aga alamrahvas jäi alamrahvaks ja tema nimel esinemine nõudis julgust.

"Sakala" nõudmised võivad meile praegu tagasihoidlikudki tunduda. Eesmärgiks oli ju seatud "üksnes" eestlaste võrdsed õigused balti aadli ja linlastega, olgu siis tegu kubermangu omavalitsuse, kohtu või ka keele ja kooliga. Ehk võõristusegagi loeme ajalehe truualamlusavaldusi Vene tsarismile.

Ja ometi oli "Sakala" mässuline ajaleht. Ta ässitas, ta agiteeris rahvast oma õiguste eest seisma. Olukorras, kus Balti provintside ainsateks seaduslikeks esindajateks peeti saksa rüütelkondi, tuli "Sakala" välja oma reforminõuetega ja sekkus "suurte" poliitikasse.

Mis puutub ideaalidesse, siis mitte asjata ei kirjutanud Jakobson vaimustusega Soome autonoomiast, kus kõigil seisustel oli õigus ühiskonnaelus kaasa rääkida ning õitses oma kultuur.

"Sakalat" nimetati tüli ja riiu ajaleheks ning ta oli tõepoolest teiste Eesti ajalehtede suhtes leppimatu, rääkimata julgetest vastuhakkamistest baltisaksa ajakirjanduse tihti lausa denuntseerivatele esinemistele eestlaste rahvuslike taotluste vastu.

Poleemika "Sakala" veergudel pole alati ilus olnud. Kuid eri arvamuste võitlus avalikus trükisõnas ja võistlus Eesti lugejaskonna mõjutamisel oli tegelikult üks avalikkuse olemasolu ja eestlaste edeneva poliitikaelu tunnuseid.

Rahvas võttis "Sakala" vaimustusega vastu. Seda tõendavad kõige erinevamad allikad: baltisaksa aadlike ärritus, sajad ja sajad kirjad ajalehe toimetusse ning mälestused "Sakala" sõprade ja vaenlaste sulest. Järelikult oli sellist poliitikasse suunduvat ajalehte väga vaja. Mõjus ju ka see, et Jakobsonil olid need omadused, mis ühele ajalehetoimetajast poliitikule on obligatoorsed: selge pea ja hea publitsistisulg, lööv ja tabav väljendusviis ning oma aja kohta hea eesti keel.

Rahva omaalgatus ja rahvuslik meelsus said "Sakala" kaudu uue tugeva impulsi.

Jakobson suri 1882. aasta kevadel ootamatult keset tööhoogu. Tulevik aga ei toonud midagi head. Juba 1882. aastal saavutas Liivimaa rüütelkond tsensuurieeskirjade karmistamise. Ja peatselt alustas tsaarivalitsus Baltikumis reformidega, mis küll mõnevõrra vähendasid balti aadli õigusi, ei laiendanud aga põrmugi eestlaste omi. Eesti ajakirjandusele algas senisest veel hullem suukorviaeg.

Ometi pani "Sakala" aluse Eesti poliitikaelu traditsioonile, mis elas rahva agara kultuuritegevuse varjus edasi ja puhkes uue jõuga esile XX sajandi alguse pisut vabamates oludes.