Vilsandi ajaloo ja inimeste saatuse on kujundanud meri

Renoveeritud Vilsandi tuletorn. Foto: Jaano Martin Ots

Samal ajal, kui Mulgi linakaupmehed asusid jõukuse kogunedes endale edevaid häärbereid ehitama, hakkasid suurilma mõjud ulatuma ka Vilsandi kuulsate meremeeste kodudesse.

Otsekui maailma serval paikneval tillukesel Läänemere saarel oli juba XX sajandi algul kodusid, kus tubade seinad olid kaetud tapeediga ning nurgast võis leida uhke kummuti ja akende vahelt kõrged peeglid. Suures kambris seisis klaver, seintel rippusid laevade pildid ja laes ilutsesid kroonlühtrid.

Uued Vilsandi elumajad meenutasid vägagi linnamaju. Nad olid vooderdatud laudadega, mida kattis hülgerasvaga segatud värv — nii pidasid nad merelisele ilmastikule paremini vastu.

Peaaegu igast Vilsandi perest oli keegi mõnel laeval madruseks või pootsmaniks, pärast merekooli lõpetamist ka tüürimeheks. Ja Vilsandilt pärit tüürimeeste hulgast kasvas ligi paarkümmend kaptenit. Näiteks Tolli talu peremees Jaen Teär käis juba enne Esimest maailmasõda oma kahemastilise purjelaevaga kaugel Põhjamerel triivvõrkudega heeringat püüdmas.

Suuremate paatide omanikud said sealtsamast Vilsandi kõrvalt Harilaiu lähedalt lõhet, mida hea raha eest Riiga müüdi. Rammus siig oli otsekui Vilsandi vapikala, mida püüti hilissügisel ja soolati talveks. Suvel andis meri lahkesti lesta ja turska.

Ka linnumunade korjamine oli Vilsandil ajast aega kestev traditsioon. Vaika saartel pesitsevate hahkade suuri ja maitsvid mune müüdi Kihelkonnal suvitavatele patisakstele.

Merelise häda oli saarerahva jõukus

Üheks randlaste tuluallikaks peeti Vilsandi madalikel ja karidel purunenud laevade päästmist või säilinud kaupade ja laevavarustuse maaletoomist.

Vaid mõne meetri sügavusel varitsevate kaljupankade kõrval on Vilsandi lähedal meres ka kuni 22-meetrisi sügavikke. Puudulike navigeerimisvahendite tõttu sattusid laevad pärast Sõrve poolsaare tipust mööda pääsemist tugeva edela-kirdesuunalise hoovuse mõju alla ja hooga edasi purjetades purunesid nad kergesti mõne kaljunuki vastu, vajudes seejärel otsekui hauda.

Ajaloos üks esimesena tuntuks saanud Vilsandi laevnik ja tuuker oli Peeter All (1829—–1898). Tema elas omaette saarel Loonalaiul ja kandis Loonalaiu kuninga nimetust.

Merepõhjast vrakkide jupikaupa ülessikutajana võib teda pidada arvatavasti üheks Eesti varasemaks metallikaupmeheks, kes jõudis endale soetada ka isikliku raudlaeva, esimese tervel Saaremaal.

Peeter Alli tütre Emma ristsetel 1861. aastal osales näiteks terve Inglise laeva meeskond, kelle vastne papa oli vahetult enne ristseid merehädast päästnud.

Tuli tuli merest

1870. aastal hukkus Vilsandi madalikul petrooleumilastis Inglise laev Admiral.

Meri lükkas kaldale suure hulga petrooleumitünne ja -vaate ning tuletornis võeti sedamaid tarvitusele petrooleumivalgustus (enne seda kasutati puu- ja linaõli). Vilsandlasedki loobusid oma kodudes tasapisi peeruvalgusest.

Vilsandile majaka ehitamine oli tervele Tsaari-Venemaale Läänemeres meresõidu julgestamiseks eluliselt vajalik. Tööga alustati umbes 200 aastat tagasi, 1806. aastal.

Teada on seegi, et juba 1859. aastal asutati tuletorni juurde merepäästejaam. Ehitati paadikuur ja päästepaadi kiireks merrelaskmiseks vajalik kaldega slipp, samuti merehädaliste laatsaret.

Paadikuur Vilsandil, aastal 2000. /Foto OVE MAIDLA POSTIMEES Foto: Ove Maidla

Saare läänepoolses osas elasid veel randrüütlid, tänapäeva mõistes tolliametnike kohustusi täitvad piirivalvurid, kelle huviobjektiks osutus salakaubandus. Kui näiteks soola sisseveotolli tõsteti kaks korda, siis nii olulise kauba salaja paatidega Rootsist kohaletoojate arv suurenes neli korda.

Linnukuninga sünd

Vilsandi tuletorni ja Päästejaama ülem Artur Toom. Foto on tehtud aastal 1912.Foto: EESTI MEREMUUSEUM Foto: Saarte Hääl

Vilsandi linnukaitseala loomine juba peaaegu 100 aastat tagasi on kõige eelnevaga tihedalt seotud. Selle rajajaks sai üks Vilsandi tuletorni legendaarsemaid ülemaid Artur Toom (1884—–1942).

Bruno Pao koostatud raamatus "Artur Toom — Vilsandi linnukuningas" on kirjeldatud üht seika 1906. aastast.

Vilsandi läänetipu lähedal asuvad kaljused Vaika saared on ajast aega olnud avamerelindude meelispesitsuspaigad. Aastast aastasse korduv linnumunade korjamine oli muutunud aga labaseks rüüsteks.

Just 1906. aastal, mil Artur Toom oli uueks tuletorni ülevaatajaks määratud, sattus ta tunnistajaks seigale, kuidas üks teismeline poiss oli pesadest söögikõlblikke mune otsides puruks peksnud juba hautud munad ning needki, kus koorumisvalmid pojad sees. Selle nägemine vapustas Artur Toomi sedavõrd, et ta otsustas asuda Vaika saarte linnupesi kaitsma.

Artur Toom töötas aastakümneid selle nimel, et mere ja tuulte vallas asuv linnuriik saaks tunnustatud de jure.

Euroopas tuntud turismiobjekt

Artur Toom ei olnud kutseline ornitoloog, vaid mees rahva hulgast. Ta haris ennast ise looduskaitsjaks ning paelus oma innukuse, töökuse, sorava jutu ja huumorimeelega tuhandeid inimesi.

Kuningas oma linnuriigi keskel – Artur Toom Vaikadel rõngastamas. Foto: Saaremaa Muuseumi Arhiivi Kogu

1920. aastail kasvas kogu Eestis huvi Vaikade külastamise vastu. Noore Eesti Vabariigi kõige läänepoolsema saare huviväärsustega tutvumist peeti väga prestii©ikaks retkeks.

1921. aasta juuli algul otsustasid oma puhkuse Saaremaal veeta riigivanem Konstantin Päts ja poliitik Julius Seljamaa. 13. juulil viidi kõrged külalised kahe purjepaadiga Vilsandile. Vikati sadama lähedal tervitas kohalik rahvas neid uhke auväravaga ja koos tehti pilti. Pidulik õhtusöök oli Jaen Teäre juures Tolli talus.

1931. aastal rajas Artur Toom tuletorni kõrvale merelindude muuseumi.

1936. aastal hakati tuletorni kompleksi ehitama turistide kodu, millest sai 24-kohaline köögi ja muude abiruumidega maja, Artur Toomile väga südamelähedane ettevõte.

Turistide tulv nii Eestist kui välismaalt aina kasvas, saavutades lae (3000—–—5000 külastajat aastas) vahetult enne sõda.

Saar õitses. Sel ajal oli Vilsandil üle 30 majapidamise ja ligi 200 elanikku. Kuueklassilises koolis õppis paarkümmend last. Oma linnukuninga eeskujul pidasid vilsandlased lugu loodusest ja haridusest.

Artur Toomi laste koduõpetaja Linda Tomingas-Vanaaus on oma mälestustes maininud, et haritlaste protsent Vilsandil oli kõrgem kui tavalistes Saaremaa külades.

"Sealt kasvas laevakapteneid, kooliõpetajaid, majandus- ja metsandusteadlasi. Nii nagu vilsandlase kodu erines teiste saarlaste kodudest, nii erines vilsandlane ka ümberkaudsest rannarahvast. Ta oli neist avarama silmaringi ja julgema esinemisega, väga huumorimeelne, abivalmis ja külalislahke," on ta kirjutanud.

Punane laine

1944. aasta sügisel põgenes Vilsandilt oma kalapaatidega Rootsi 94 inimest. Kümme majapidamist jäi täiesti tühjaks.

Artur Toom arreteeriti juba 1941. aastal. Eesti üht tuntumat tuletorni ülevaatajat ja Vaika saarte kroonimata linnukuningat süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses ja salakuulamises kapitalistlike riikide kasuks. Toom hukkus stalinlikus vangilaagris 1942. aastal.

1945. aastal piiras Nõukogude Liidu piirivalve rangelt saarele pääsu.

Praegu elab saarel kuus inimest

Vilsandi rahvuspargi direktori asetäitja Andres Jõeorg seisab vana päästejaama kõrval kaldapealsel ja uurib binokliga merd. Päästepaadikuur on meie päevini hästi vastu pidanud, olles nüüdseks Eestis ainus omataoline puitehitis.

Jõeorg ulatab binokli ja käsib uurida Vaika saari. Ühel kõrgemal kohal on aimata Artur Toomi ajast pärinevaid inimese käega ehitatud "linnuhotelle".

Turistid Vaika saartel linnuhotelli ümber. Artur Toom esireas paremal. Looduskaitse algusaegadel olid looduskaitse, loodusharidus ja turismiäri tihedalt. Foto: Piltpostkaart

Ka Loonalaid, kus samuti oma "kuningas" elas, on silmapiiril äratuntav. Loonalaiu silueti madal hall torn pole muud kui Peeter Alli talukohas veel püsti püsiv mantelkorsten.

34-aastane Vilsandi majakavaht Aavo Piisk on saarel juba 10 aastat rahulikult paigal püsinud. Ta juhatab külalised oma tornis mööda puidust treppi üles, merepinnast 40 meetri kõrgusele, kus pimeduse saabudes süttib ikka veel juba 200 aastat meremeestele teed näidanud majaka tuli.

Stiilse toolvärgiga puutrepi astmetelt leiab metallist konksud, mille külge kinnitatud vardad on kunagi paigal hoidnud esimeselt kuni kaheksanda korruseni välja viivat vaipa!

Jaan Vali Foto: Peeter Kümmel

Vilsandi meremeestel olid jõukad kodud ja küllap pidi sedasama jõukust väljendama ka tuletorn.

Muinsuskaitseameti peainspektor Jaan Vali on kogu retke järel otsustanud, et Vilsandi saare läänetipp koos ajalooliselt säilinud ehitistega väärib oma tüseda merekultuuri ajaloo ja eripärase arhitektuuri tõttu riikliku kaitse alla võtmist.