Tee üle jää Vilsandile võtab silmist vee välja

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luiged jäävabal veel.
Luiged jäävabal veel. Foto: Marko Püüa

Lootus pärast 11. märtsi sula jääteed mööda Saaremaalt Kuusnõmme poolsaare tipust Vilsandile pääseda tundub esialgu õhkõrn.

Vilsandi rahvuspargi direktor Arvo Kullapere on kõigutamatu. Ütleb, et läänetuul on lahele 30-sentimeetrise veekihi peale kergitanud, eelmise päeva õhtul tehti üks ja viimane sõit ning nüüd on keeld küll kindel.

"See ei ole naljaasi," on Kullapere hääl telefonis tõsine. "Vajute kusagil kivide vahel oma masinaga läbi ja mis siis saab? Mitte keegi ei kisu teid sealt praegusel aastaajal välja. Passite kuni kevadeni, mil traktor mööda laide teid ehk välja sikutama pääseb. Kus te oma tulekuga varem olite?"

Selle riidlemise peale veeretan jutu ettevaatlikult mujale ja uurin, kas saaks ka nii, et jätta auto kaldale, tõmmata kummikud jalga ja minna jala üle mere.

On tunda, kuidas Kullapere telefonis muigab. "Teil pole õrna aimugi, kui libe see astumine oleks..."

"Vilsandi majakas!"

Avo Piisk
Avo Piisk Foto: SH

Eesti kõige läänepoolsema majaka vaht tõstab telefonitoru esimese kutsumise peale.

On kuidagi eriliselt soe ja kindel tunne kuulda, et keerulistele jää- ja veeoludele vaatamata on majakavaht oma tööpostil ja telefoniühendus laitmatu.

"Tahaks kangesti Vilsandile tulla! Nüüd ja kohe. Mis te sellest arvate?" nurun ma järgmise eksperdi arvamust.

"No kuhu teil kiiret? Tulge siis, kui jää läind ja paadid käivad. Mina ei kao siit kuhugi," ei saa vastaja mu kärsitusest aru.

"Tahaks ikka kangesti just selle kevadtalvise jääga veel ära käia. Kui hätta jääme, ju te meile appi ikka tulete?" püüan oma minekut teiselt poolt kindlustada.

"Millega!?" on vastus karm ja otsekohene ning minu kangus mitu pügalat madalam.

Tuul pöörab ja ilm külmetab

Kahe päeva pärast on põhjatuul Kuusnõmme lahe jää kuivaks ja ilma selgeks puhunud. Viimast veerandit kasvatav noorkuu lisab öösel külmakraade ja Käkisilma veelahvandus tõmbub Paldiskist päästetud luikede ümber taas pisut koomamale.

Vilsandi rahvuspargi direktori asetäitja Andres Jõeorg on reede hommikul esimene, kes Loona mõisas paiknevale tööpostile jõuab ja võõrad eest leiab.

"Ma täna hommikul kella kuue paiku juba korra Vilsandilt tulin. Nägin kahte merikotkast ja 300 luike. Eest Mereinstituudi kalauurijad ka juba läksid," hoiab ta mu kannatust veel minutijagu pinevil. "Jääteel pole täna häda midagi! Kui teil on pool tundi aega oodata, tulen kaasa."

Andres Jõeorg astub rahvuspargi keskuse trepile tõstetud odrakottide vahelt läbi, keerab ukse lahti ja istub korraks töölaua taha, endal parem silm sinine.

See on mälestus nädalatagusest luikede päästmise operatsioonist, mil rahuvalvajad Paldiskis hukule määratud linnud autokastis Vilsandi rahvusparki vabasse kaldaäärsesse vette tõid.

Palju läbi elanud ja kannatanud ning tublisti alakaaluliste lindude hulgas oli nii mõnigi inimese jõu ja tahtmisega võrreldes ikka veel piisavalt tugev. Üks rahvuspargi juhi kaenlasse surutud iludus tabas teda oma tiivanukiga täpselt silmakoopasse.

Odrakotid rahvuspargi ukse taga on aga pärit Valjala jõusöödatehasest. Neist saavad luiged jaokaupa kõhutäisi.

Andres Jõeorg puudutab hellalt oma silmaalust ja räägib, et üks Rakvere vanamammi oli lindude heaks annetanud 1000 krooni oma isiklikult hoiuarvelt. On olnud palju teisigi aitajaid. Kuressaare Leivakombinaat laseb näiteks kõik vanad ja kuivanud saiad lindudele tuua.

"Kõhumuret luikedel nüüd enam ei ole," räägib Andres Jõeorg edasi. "Käime kord päevas neid seal Käkisilmas söötmas. Ongi juba ülearu julged ja liialt kodunenud."

Kuusnõmme poolsaare tipus seisab parkimisplatsil kuulus KrAZ, peaaegu mehepojakõrguste rehvidega 1970. aastatest pärit veoauto. Suviti veetakse sellega huvilisi Vilsandile läbi vee mööda Käkimaad, Kalarahu ja teisi väikesi laide.

Jääpiirile jõudes ei keera Andres Jõeorg rahvuspargi d©iibi nina aga mitte Käkimaa suunas, vaid tervelt täisnurga võrra allapoole, otse klaasjalt läikiva lahe keskkoha poole.

"Jäätee käib ikka keset lahte," seletab ta. "Laidude äärne on allikate tõttu salakaval."

Kalda ääres olevat jää umbes 40 sentimeetrit paks. Mõne minuti sõidu järel oleme aga juba vaid paarikümnesentimeetrisel jääl. "See on siin nüüd see koht, kus ühe lahe vesi teise liigub," põhjendab Andres Jõeorg.

Esimene kord jääl sõites on jalg ukse vahelt väljas

Märtsikuine jäätee Saaremaalt Vilsandile on tänavu juba teine. Esimene tekkis jaanuaris, aga see läks peagi sula ja tuisu nahka.

"Kui me teed Kuusnõmme lahele maha märgime ja jäässe auke puurime, siis iga järgmist etappi võttes on autouks irvakil ja kand selle vahelt maas," räägib Jõeorg.

Jääteed Kuusnõmme poolsaare tipust Vilsandile kasutatakse headel talvedel rahvuspargi töötajate riisikol. See kergendab kevadtalviste linnuvaatluste tegemist ja annab ka mõnele pärisvilsandlasele — majakavahile, meteoroloogidele ja jaanalinnufarmi töötajatele — pisut suuremat liikumisvabadust.

"Ega siin mingit ametlikku turvamist ole. Kui midagi juhtub, pead arvestama sellega, et kõigepealt ise ennast aidata oskad," lisab Andres Jõeorg ja keerab autorooli nii, et jää peale "istutatud" kolm männitutti paremat kätt jäävad.

Nüüd saab selgeks, miks mööda kaanetatud lahte otsekui käe kaugusel olevale saarele esimest korda sõites teejuht siiski hädasti ära kulub.

Paari päeva eest tekkinud veekiht on jäält maha pesnud vähimadki sõidujäljed ja uus külm on kogu lahe ühtlaselt peegelsiledaks kaanetanud.

Ere märtsipäike lisab läiget veelgi ja kui poleks neid männioksi, poleks silmadel kogu selle sära, valguse ja libeduse keskel mitte ühtki konkreetset pidepunkti.

Eriti ettearvamatuks muutub tee Väike-Vilsandi lähedale jõudes. Jää alt välja kummuvate kivide ja rahnude vahel õiget rada otsides tuleb seal autoga nõudlikke siksakke teha, et mitte valesse labürinti sattuda.

"Vilsandi on mõne muu saarega võrreldes siiski veel õnnelikus olukorras," ütleb Andres Jõeorg üle-lahe-retke lõpul. "Kui tõesti jää või tormituuled inimesel kas kevadel või sügisel kuiva nahaga Saaremaale pääseda ei luba, aga hädavajadus siiski suur on, tõmbab mees kummiülikonna selga ning kahlab läbi vee ja mööda laide ikka kuidagi kohale."

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles