Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. Willy käis Riiast am. passidega, hoiatasid inglased.
Johan Laidoner: inimesed surevad rahvas ei kao, rahvas elab edasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusam paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval väikene osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo ei inimeste ees ei häbene oma tegevuse eest.
Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestustes see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse.
19. juulil 1940. aastal tollaaegne Eesti Vabariigi valitsus oma otsusega (minule esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terase allkirjadega)... Ilma minule süüdistuse esitamata saatis mind välja Eestist Venemaale.
28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja minule esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas "uctoputeckuu".) Mind nimetati "bespoddannõi" tähendab et Eesti Valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud mind oma kodanikuks.
Mind süüdistati koostegevuses Eesti riigi loomise, sõja juhtimises CCCP-i vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2/II 1920 aasta lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja Kommunistlise mässukatse mahasurumisel kogu minu tegevus Eesti vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma elu ajal väga kartlik olnud ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistus oludes oma kuuekümne esimesel eluaastal.
Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma ta ka ei karda. Kõigevägevam Vaim aitab, hoiab, kaitseb teda.
Amen. J. L. 26/IX 1944
Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja vangi jään surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma kodumaa, oma isamaa suhtes kordan veidi muudetult Inglise luuletaja sõnu: "Estonia, with all thy faults I love thee still". J. L.
Inimesed surevad rahvas ei kao, rahvas elab edasi.