Viljandi kirjamehe Reinhold Winkleri (Vinkleri) saatus oli mõnes mõttes üsna sarnane mitme omaaegse kirjamehe omaga. Tõenäoliselt ei teaks me Winklerist midagi ega oskakski tema isikule tähelepanu pöörata, kui ta poleks oma lühikeseks jäänud elu pühendanud raamatute kirjutamisele ja väljaandmisele.
Kirjamees Reinhold Winkleri tundmaõppimine seisab alles ees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Winkler oleks viljelnud ilukirjandust, siis oleks ta ehk pälvinud kultuuriloo marginaalia uurijate tähelepanu, paraku huvitas teda enam populaarteaduslik ja praktiline tarberaamat.
Reinhold Winkleri isiklikust elust on teada vähe.
Ta sündis uue kalendri järgi 17. augustil 1907 Uue-Võidu vallas Viksioja talus Jaan ja Anu Winkleri perekonnas neljanda, eelviimase lapsena. Praegu elab Viljandis tema õepoeg Veljo Sarapuu, kes on üks väheseid tema teadaolevaid sugulasi.
Suure osa oma elust veetis Winkler rentnikuna Leiearu palvemajas, mis asus looduskaunis kohas viis-kuus kilomeetrit Viljandist Tallinna poole. Hiljem hankis ta endale ka korteri Viljandisse (Sepa tänav 4).
Kaotas kihlveo sõbraga
Reinhold Winkleri lapsepõlvesõber oli hilisem Viljandi tuntud kirjamees Johannes Selg. 1926. aastal võtsid nad üheskoos ette väikese koerustüki. Nimelt tellis Viljandi Maagümnaasiumi direktorina esinenud Winkler Pärnust Laane trükikojast eksternidele terve paki gümnaasiumi lõputunnistusi.
Tegemist oli sõpradevahelise kihlveoga, mille Winkler kaotas. Juhtus nii, et kuna postiljon teadis, kus elab tegelik maagümnaasiumi direktor, viis ta saadetise otse temale. Seetõttu tuli asi päevavalgele. Õnneks kohtuni see siiski ei jõudnud.
1933. aastal sai Reinhold Winkler Politseivalitsuselt loa hakata välja andma ajalehte "Aegleht" ning ajakirja "Aade", millest kumbki ei hakanud mingitel, ilmselt rahalistel põhjustel ilmuma.
Aastatel 19341936 andis Winkler Viljandis välja ingliskeelset teoloogia- ja tervishoiualast ajakirja "Beacon", mida ilmus ühtekokku kolm numbrit. Ajakirja juugendstiilis kaanekujundus pärines tol perioodil Viljandis elanud kunstnikult Gustav Mootselt.
Aastatel 19341940 ilmus Winklerilt koos kordustrükkidega 1012 algupärast raamatut, lisaks sellele veel üks tõlketeos.
Enamik tema väljaannetest ilmus Viljandis Eugen Kuiva kirjastuselt Tervishoid ning käsitles nii või teisiti tervishoiuga seotud küsimusi.
Püüdis edendada eestlaste teadmisi tervisest
Reinhold Winkleri raamatuid lehitsedes ei tohiks tekkida kahtlusi tema idealismi suhtes. Tõepoolest, näib, et tema siiraim soov oli edendada eestlaste teadmisi oma tervise hoidmise vallas, ning pole tema süü, et see alati kõige paremini ei õnnestunud.
Winkler oli ka üks neid väheseid kirjamehi, kelle raamatud sattusid Pätsi aja "hiiliva" tsensuuri ohvriks. 1934. aastal keelustati tollase sisekaitse ülema Johan Laidoneri korraldusega Reinhold Winkleri raamat "Aare I. Algupärane rahvalik arstiteaduse õppelugemik" ja kaks aastat hiljem siseminister Kaarel Eenpalu otsusega veel teinegi tema raamat "Juukseravi".
Mõlema raamatu tiraa© otsustati kokku korjata ning hävitada. Oma otsuse põhjenduseks kirjutas Eenpalu: "Leidsin, et nimetatud broðüür ei sisalda juukseravi teaduslikku käsitlust, vaid võhikliku juustehaiguste kirjeldamise kahtlaseid ja mürgiseid retsepte, millede tarvitamine võib kujuneda ohtlikuks rahva tervisele."
Seda asjaolu on hiljem püütud kasutada Pätsi aja "hiiliva" tsensuuri õigustamiseks.
Pole teada, mida Reinhold Winkler oma raamatute keelustamisest mõtles või mida ta tundis (tema raamatute keelustamise puhul suhtles politseivõimudega hoopis kirjastaja Eugen Kuiv), kuid saatusel olid tema jaoks varuks hoopis karmimad katsumused. Pärast sõja puhkemist, 23. juunil 1941 arreteerisid ta Nõukogude jälitusorganid.
Mõne päeva eest oli ta aidanud Ugala teatri juures põgenema oma hea tuttava Edgar Kingu, keda olid arreteerima tulnud NKVD ametnikud. Kahjuks leidus pahatahtlik inimene, kes seda pealt nägi ning sellest julgeolekuorganitele teatas.
Vangistatud Winkler viidi Venemaale ning ta suri vanglas Permi oblastis.
Täpset surmakuupäeva pole teada. Igal juhul lõpetati Winkleri süüasi 14. veebruaril 1942 ilma süüdistust esitamata, sest süüdistatav oli selleks ajaks juba surnud.
Reinhold Winkler oli huvitav inimene, kelle elu ja tegevuse tundmaõppimine seisab alles ees. Käesolev kirjatükk saabki olla üksnes esimene samm.
Mait Talts,
raamatuloolane