Kõige suurema kollektsionääri, kunagise Tallinna Botaanikaaia kaktusemaja pidaja Mart Lauli kogus on Peeter Jürgensi andmetel 30 000 taime ringis. "Minu oma on selle kõrval köömes!" muigab ta sellest rääkides.

Kollektsioon lööb silme eest kirjuks

Peeter Jürgens hoiatab uudistajaid oma rõdule juhatades, et kaktusekastide vahel liikudes tuleb olla ettevaatlik — taim võib ennast kergesti astlatega rõivaste külge haakida.

"Siin nad mul ongi!" hüüatab peremees paariruutmeetrise kinniehitatud rõdu ust avades.

Esialgu lööb taimede hulk sisseastujatel silmade eest kirjuks. Siis aga hakkavad eristuma punased kaktused, "mütsiga" kaktused, valgesse karvatuusti mässitud kaktused, tähnilised kaktused... Kõigi üksikasjalik silmitsemine võtaks tunde.

Kollektsionäär tutvustab mõnda oma lemmikut lähemalt.

"Kui kaktus ei arene mitte ümmarguseks, vaid hakkab äkki külge pidi kasvama, siis moodustab ta igasuguseid kummalisi väärakaid vorme," näitab ta ka kiirukääruliseks kasvanud taime.

"Selle taime tellisin aga näiteks Maltalt," osutab ta ilusale täpilisele kaktusele. "Tolmutan teda nüüd teiste taimedega ning saan siis igasuguseid huvitavaid vorme."

Jürgens jutustab, kuidas ta väikese pintsliga õisi tolmutab ning valminud seemned mulda kasvama paneb.

Esimene võrse pistab nina välja juba paari päeva pärast, ümber istutada tuleb kaktus aga kahe kuu möödudes.

Välismaalt saavad kollektsionäärid ihaldusväärseid seemneid tellida posti teel. "Mõne sordi jaoks on vaja saatjamaa vastavatelt organitelt eri luba küsida, mõnda ei tohi aga üldse saata," teab Jürgens ja näitab taime, mis sellegipoolest tema kollektsiooni on jõudnud. Seda uima- ehk narkokaktust kasutatakse Mehhikos rituaalides.

"Keegi ütles, et oli korra seda kaktust näksinud ja pärast oligi imelik hakanud," pajatab peremees. Tema ise taime maitsta ei kavatse ega luba seda ka kellelgi teisel teha.

Kaktust ei tohi talv otsa kasta

Peeter Jürgens ütleb, et veebruar on kaktusekasvatajatele kõige töörohkem kuu, sest see on parim aeg taimede ümberistutamiseks.

"Kaktuse juured on praegu vanad ja kuivanud, ent uusi pole ta veel jõudnud välja ajada," selgitab ta. "Kui taimed praegu ära istutan, on neil uusi juuri välja ajama hakates kohe, kuhu kinnituda."

Enne taime muldapanekut tuleb teda natuke kuivatada, et kõik vigasaanud juured õhu käes armistuksid.

Pottide täitmiseks kasutab Jürgens mulla ja liiva segu (kaks kolmandikku mulda ja üks kolmandik liiva) ning kahjurite hävitamiseks tuleb see läbi aurutada.

"Mulda peab kuumutama tund aega ja see haiseb hirmsasti," sõnab taimekasvataja. "Naine on nii pahane mu peale, et kogu aeg on mullahais majas!"

Pärast istutamist ei tohi kaktusi poolteist nädalat kasta. Vett ei ole soovitav neile valada kogu puhkeaja jooksul. Jürgens kastab oma taimi näiteks pärast oktoobri lõppu uuesti alles märtsis.

Lapsest saadik loodusehuviline

Peeter Jürgens on kaktusi kasvatanud 1980. aastate algusest. Ta tunnistab, et on lapsest saadik olnud suur loodusearmastaja.

"Mäletan, et mulle meeldis väga kooliaias toimetada. Ja botaanikatunnis mind hirmsasti vaimustas, kui võeti begoonia lehe tükk ja pandi mullale ning see hakkas juuri ajama!"

Loodusemeest Jürgensist siiski ei tulnud. "Selleks peab õudselt palju õppima, mina olen aga laisk ja lohakas," muigab ta ise.

Taimede vastu mehel armastus siiski säilis ning aiaga majas elades kasvatas ta oma maalapil tulpe ja roose. Männimäele kortermajja kolimise järel tuli aiast paraku loobuda.

"Siis äkki leidsingi kaktused ja tõin aia endale tuppa!" on Jürgens rahul.

Okastaimede juurde juhatas teda Nikonovi raamat "Kaktuste tähtkuju".

"Lugesin seda ja vaatasin pilte ning olin hulluks minemas. Mõtlesin, et kas tõesti on selliseid taimi olemas!" jutustab kollektsionäär, kellel endal oli sel ajal vaid paar siilikkaktust.

Nädal hiljem Tallinna turule sattudes avastas mees jahmatusega, et seal müüakse neidsamu taimi, mida ta oli raamatus näinud. Ja pealinnast naastes oli tal taskus kuus kaktust. Kuu aega hiljem kasvas aknalaual aga juba sada okastaime.

"Sukeldusin sellesse valdkonda ikka täielikult ja otsustasin, et hakkan kohe ise ka seemnetest taimi kasvatama. Oi, kui palju oli algul möödapanekuid!" muheleb Jürgens.

Pisikesed kaktused kasvavad laboris

Praegu on Peeter Jürgens oma korteri ühte tuppa sisse seadnud pisikese labori. Sinna on ta seemnetest kaktuste kasvatamiseks teinud kaks päevavalguslampidega riiulit. Seemnete külviks kasutab Jürgens toidusäilituskarpe.

"Karbi põhja panen õhukese kihi steriliseeritud mulda, selle peale Mehhikost tellitud seemned, asetan kaane peale ja panen karbi lampide alla sooja. Mõne päeva pärast hakkavad ilmuma esimesed rohelised mullikesed," kirjutab ta oma internetileheküljel www.hot.ee/jyrgens/. Sinna on ta üles riputanud ka oma kogu kaktustest õitseajal tehtud pildid.

Et mullikestest korralikku kaktust saada, on Jürgensi sõnul vaja kannatust ja aega. Seda viimast kulub ühe taime üleskasvatamiseks palju — neli-viis aastat.

Koduses laboris teeb kollektsionäär ka pookimisi. Osa kaktusesorte ei taha nimelt oma juurega kasvada, seetõttu tuleb need pookida mõne teise kaktuse tüve külge. Nii tekivadki omapärased "mütsidega" kaktused.

Laboris on taimehuvilisel kõige rohkem tegemist talvel. Kevadel tõstab mees oma kollektsiooni aga autosse ning sõidutab selle suvilasse. Seal saavad kaktused suvi läbi kasvumajas lauspäikest nautida.

Ka kaktused vajavad, et nendega räägitaks

Peeter Jürgens arvutab, et kui kogu tema kollektsioon ühe taime kaupa maha müüa, peaks selle väärtus ulatuma 60 000 kroonini. Äri pärast ei ole ta neid aga kasvatanud. Katsed mõned taimed lillepoes maha müüa on talle näidanud, et inimesed ei ole kaktustest eriti huvitatud.

Praegune kollektsioon on Jürgensil tegelikult juba teine. "Esimese jätsin lohakile ja see suri välja," nentis ta. "See oli siis, kui ärimeheks hakkasin, 1990. aastate algul. Siis polnud mul enam kaktuste jaoks aega," meenutab ta.

Nüüdse kollektsiooni on Jürgens üles kasvatanud kuue aastaga.

Mees kinnitab, et taimedele mõjub tõepoolest hästi, kui nendega räägitakse. "Sellele on ka mõistlik seletus: inimene hingab taime läheduses välja süsihappegaasi, mida too oma elutegevuseks kasutab. Samuti meeldivad taimedele võnked, mida inimene oma häälega tekitab."

Kaktused omakorda aitavad Peeter Jürgensil päevaseid muresid maandada.

"Kui ma ikka tõstan pintsetiga neid imepisikesi taimi, siis võtab see kõik valed pinged maha," lausub ta.

ELUKÄIK
Peeter Jürgens on sündinud 1939. aasta 10. märtsil Tallinnas.
Viljandisse kolis pere, kui poiss oli seitsmeaastane, ning siin käis ta ka oma koolitee.
Jürgensi töömeheelu algas mitmeid ameteid ja töökohti vahetades. "Kui lõpuks teatrisse astusin, oligi elu läbi," kirjeldab ta oma kutsumuse leidmist.
Esialgu, 1965. aastal võeti noormees Ugalasse helitehnikuks. Aasta pärast sai temast näitleja.
Mõnda aega käis Jürgens teatri kõrvalt Tallinna Polütehnilises Instituudis tööstus- ja tsiviilehitust õppimas, kuid see jäi tal lõpetamata.
1994. aastal viis tee Jürgensi teatrist eemale — seitse aastat pidas ta Viljandis kauplust Kaubaait. Endisel ärimehel on hea meel, et ta sellise sammu astus ja et äri ka õigel ajal lõpetatud sai.
Seejärel mängis Jürgens ligi kaks aastat rollilepingutega Saaremaal Kuressaare Linnateatris ja Ugalas. Alates 2000. aastast on ta Ugalas tööl täiskoormusega.