Ühistegevus oli Artur Ekbaumi elus kui päike

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Üsna Kanaküla laane ja Pärnumaa piiril asunud Napsi talu majandus oli kolme generatsiooni jooksul ühiste pingutuste tulemusena õitsvale järjele viidud.

Just sellesse tallu Viljandimaal sündis 1903. aasta 8. veebruaril Artur Ekbaum. Temast sai lasterikka pere vanim poeg.

Nii tekkis Artur Ekbaumil juba noorena arusaamine, et ühise ja järjekindla tööga saavutatakse viljakaid tagajärgi.

Õnnetus käega määras saatuse

Abikaasa Salme Ekbaum on palju aastaid hiljem, kõneldes Artur Ekbaumiga koos veedetud elust, kirjutanud temast järgmist.

"Arturil esmasündinuna on oma tee, ühtlasi kandev roll perekonnas. Vanematel on tegemist nooremate järeltulijatega. (Peres kasvasid üles seitse poega ja kaks tütart — toim.) Ka tegeleb isa vallaasjadega. Nii kasvab poiss suhteliselt iseseisvalt. Ta jõuab oma poisilikus tegutsemisinnus poetada käe hekslimasina vahele ja lõikab kolm parema käe sõrme läbi. Isa kiire reageering päästab käe. Ta õmbleb sõrmed läbi tule tõmmatud nõela ja niidiga otsa ja kihutab Viljandisse arsti juurde, kust sõit läheb edasi Tartu Ülikooli haavakliinikusse.

Sõrmed kasvavad sel määral otsa tagasi, et asjaosaline saab nendega kirjutada ning isegi küllalt nõudlikke füüsilisi töid sooritada. Ka teeb ta nendega Viljandi kooliõpilaste roodus Vabadussõja kaasa, kuigi temast otseselt püssimeest ei saa. Tõenäoliselt päästab vigastatud käsi teda isegi Siberist, kuna tal kohustuslik sõjaväeteenistuse tunnistus puudub. Berliini ülikoolis vabastab sama käsi teda isegi võimlemisest, mida annab veltveeblitüüpi õpetaja, kelle eht preisi drill ja komando on asjaosalisele läbini vastuvõtmatu. Ta läheb arsti juurde, näitab oma käe ette ja on vaba nii riistvõimlemisest kui hüpiknukuna marssimisest, milleks tal puuduvad igasugused eeldused.

Temas on liiga palju talupoega, kel on oma siserütm ning nii vaimne kui füüsiline elastsus. See on pajuvitsa oma, mis esimesel võimalusel ajab end sirgu ja iseendaks tagasi. /.../

Nii on kõnealusel käel asjaosalise elus oma roll. Või millisel käel seda ei oleks! Ega muidu räägita käekäigust.

Küllap sama käsi on omamoodi üheks põhjuseks, miks asjaosaline, vaatamata vastavale haridusele, tegelikust põllumehe kutsest eemaldub. Tõsi küll, selleks on palju teisigi mõjuvaid tõukejõude, eelkõige võimekus ja võimalus teenida põllumehe huve riiklikus ulatuses ühistegevusrindel."

Karjääri ilu

1923. aastal lõpetab Artur Ekbaum Eesti Aleksandri Põllutöö-Keskkooli, mille järel asub oma isatalu juhtima. Samal aastal valitakse ta koduvalla Põllumeeste Kogu esimeheks.

Aasta hiljem kutsutakse teda kui andekat ja organiseerimisvõimelist meest Viljandi Põllumeeste Esinduse sekretäriks ning järgmisel aastal siirdub ta Tallinna Eesti Põllumeeste Keskseltsi ja Üleriikliku Põllumeeste Esinduse teenistusse.

Berliini Põllumajanduse Ülikooli lõpetab Artur Ekbaum 1932. aastal agronoomina. Seejärel täiendab ta ¢veitsis oma teadmisi agraarpoliitika, käitisõpetuse ja taluarvepidamise alal ning pöördub tagasi Tallinna.

1930. aastatel töötab Artur Ekbaum Põllumeeste Keskseltsi sekretäri ning Põllutöö Koja ja Ühistegevuse Koja peasekretäri ametikohal. Eriti suureks ja vastutusrikkaks kujuneb tema töö Ühistegevuse Kojas.

Näib, et ühistegevus on olnud Artur Ekbaumi kõige südamelähedasem valdkond.

1944. aasta sõjakeerises siirdub Artur Ekbaum Rootsi, kus hakkab tööle Rootsi Ühistegevuse Keskuses. 1949. aasta veebruarikuus asub ta koos abikaasaga Kanadasse, kus töötab kuni pensionile minekuni Co-operator@s Insurance Assotiationi juures.

Artur Ekbaumi pagulasaastad Kanadas kujunesid laiaulatuslikuks ühiskondlikuks tegevuseks. Ta oli üks Toronto Eesti Seltsi asutajaliikmeid, samuti Kanada Balti Liidu asutajaliige ja selle abipresident.

See oli 1953. aasta septembris, kui Artur Ekbaum õhutas Toronto Eesti Seltsis kokkutulnuid asutama Eesti Ühispanka.

1954. aasta veebruaris alustaski Toronto Eesti Ühispank oma tegevust. Kuigi Artur Ekbaum ei olnud varem panganduse alal töötanud, valis juba esimene Ühispanga juhatus teda üksmeelselt juhatuse esimeheks.

Nagu eespool tähendatud, ühistegevus oli Artur Ekbaumi kõige südamelähedasem valdkond. Ja kui tema sellest kõneles või kirjutas, siis tegi ta seda otse teadusmehe hardumusega.

Kasuta päeva

Artur Ekbaum kandis eneses nagu mingit ürgset sisemist jõudu, mis teda tegevusele ergutas. Samal ajal oli ta ka alati valmis kompromissideks, kui see oli vajalik teistega koostööks.

Inimese teeb suureks see, kui ta ei kaota lootust, et saavutatakse midagi hääd, hoolimata sellest, milliseid raskusi tuleb kanda. Oma kõnedes kasutas ta sagedasti ladinakeelset ütelust "Carpe diem!" ("Kasuta päeva!") ja seda järgis ta viimse hingetõmbeni.

Artur Ekbaumi 100. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverents on 8. veebruaril Kõpu mõisas.

Lühendatult Maris Enneti artiklist "Sakalale".
Salme Ekbaumi tsitaat on pärit 1977. aastal Torontos välja antud raamatust "Ühistegevus on päike".

    Tagasi üles