Kas valimised on demokraatia alus?

Helir-Valdor Seeder
maavanem
Isamaaliit

PRAEGU ON ÕIGE aeg analüüsida meie valimissüsteemi. Olgu lugejalegi selge, et lisaks meie valikutele kujundavad valimisseadused ka ise valimistulemusi. Mida teadlikum on aga valija, seda rohkem oskab ta mõjutada tulemusi ja seda vähem muudab neid valimisseadus.

Kui kohalikel valimistel soovitakse selgust ja seda, et volikogu koosseis vastaks valija tahtele, siis tuleks seadust muuta nii, et volikogusse pääseksid need, kes koguvad enam hääli. Isikud võiksid kandideerida erakondade nimekirjades, kuid volikogusse pääseksid nad ikkagi saadud häälte alusel.

SAMUTI OLEKS vaja määratleda mandaadist loobumise kord. Peaks sätestama, et ainult sel juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või siis valla- või linnavalitsuse liikmena, hiljem ka Riigikogu liikmeks valimise korral, tuleks asendusliige samast erakonnast. Teistel juhtudel oleks lahkunud volikogu liikme asendaja järgmisena hääli saanud kandidaat, kes võib olla hoopis teisest erakonnast.

Nii kaoks võimalus kuritarvitada valijate usaldust, lasta end häälte kogumiseks volikogusse valida ning seejärel mandaadist loobuda. Meil valitakse seaduse kohaselt siiski isikuid.

Ka häälte ümberjagamine vajab muutmist. Valimisseadus peaks tagama, et valitud esinduskogud vastaksid võimalikult rohkem valijate tahtele ehk hääletustulemustele.

Volikogudes ja Riigikogus peaksid erakonnad ja isikud olema esindatud proportsioonis, mis vastaks saadud häälte arvule.

VALIMISSEADUSE eesmärk ei ole valimistulemuste kujundamine, isegi mitte demokraatia arendamise või stabiilsuse tagamise eesmärgil. Seda peaks tegema valija. Praegu kehtiva kohalike volikogude valimise seaduse, aga ka parlamendi valimise seaduse kohta kehtib mõte: mittehääletamine pole demokraatia alus, vaid häälte lugemine. Kujukas näide selle kohta on viimased Tallinna Linnavolikogu valimised, kus seadusest tuleneva häälte ümberjagamisega sai Keskerakond 38,5 protsendi häältega 50,8 protsenti kohtadest. Teisiti väljendades tähendab see, et 61,5 protsenti valijate häältest kogunud erakonnad said 49,2 protsenti kohtadest.

Kas valimisseadus, mis tekitab olukorra, kus 61,5 protsenti valijatest saab väiksema esindatuse kui 38,5 protsenti, on demokraatlik ja valija tahet austav? Kindlasti mitte.

KA VILJANDI volikogu valimistel kujundas valimisseadus volikogu koosseisu rohkem kui valija. Kui võrrelda valitud 27-liikmelist volikogu koosseisu ja 27-st enam hääli saanud isiku nimest koosnevat nimekirja, siis näeme, et need erinevad nii isikkoosseisult kui erakondlikult jaotuselt.

Kui võtta aluseks valijate kandidaatidele antud hääled, siis oleks linnavolikogu koosseis suuresti teistsugune.

Veelgi rohkem erineks erakondlik jaotus. Praegu on volikogus 11 Koduse Viljandi, kuus Keskerakonna, neli Reformierakonna, kolm Isamaaliidu ja kaks Res Publica liiget ning üks Mõõdukate esindaja. Võttes aluseks kandidaatidele antud hääled, oleks erakondlik jaotus järgmine: Kodusel Viljandil kuus, Keskerakonnal seitse, Reformierakonnal kolm, Isamaaliidul viis ja Res Publical neli kohta ning Mõõdukatel üks koht, lisaks üks üksikkandidaat.

PRAEGU KEHTIV valimisseadus on vananenud ja vajab muutmist. Seaduse alusel häälte ümberjagamine peaks olema minimaalne.

Riigikogu liikme valimise kriteeriumid valija jaoks koosnevad peale kandidaadi isikuomaduste kahest näitajast, erakondlikust ja regionaalsest.

Erakondlikkus tähendab seda, et kandidaat esindab mingi erakonna põhimõtteid ja viib ellu selle erakonna programmi. Regionaalsus aga seda, et esindatakse regiooni elanike huve ja lahendatakse regiooni probleeme. Mõlemad on võrdselt olulised, kuigi seni on tähtsustatud rohkem erakondlikku kuuluvust.

Poliitikud-Riigikogu kandidaadid peaksid kandideerima nii kohalikel kui Riigikogu valimistel seal, kus nad tegelikult elavad. Kohalikud ja riiklikud probleemid ning inimeste huvid moodustavad ühtse terviku. Kui isik kandideerib näiteks kohalikel valimistel Tallinnas ning Riigikogu valimistel Viljandi- ja Järvamaal, ei soodusta see valijate huvide esindamist ega suurenda vastastikust usaldust.

MULLE ON arusaamatu, kuidas on võimalik ausalt esindada üheaegselt eri esinduskogudes nii viljandlaste, järvalaste kui tallinlaste huve. Keda ja kus siis ikkagi esindatakse?

Kui 80 protsenti rahast ja 90 protsenti poliitilisest võimust asub Tallinnas, võiks sinna ära mahtuda ka näiteks 70 protsenti poliitikutest. See, kui külalispoliitikud liiguvad valimiste ajaks üle Eesti eri ringkondadesse hääli koguma, ei ole mitte valijate esindamine, vaid häälte püüdmine ning see ei peaks ausa ja usaldusväärse poliitika juurde kuuluma.

Muutmist vajavad valimisringkondade arv ja piirid. Iga kord enne valimisi räägitakse sellest palju, kuid lähtutakse põhimõttest, mis on kasulik mõnele erakonnale või kandidaadile. Lähtuma peaks valijast.

See on väga lihtne. Piisab vaid, kui vaadata Eesti kaardile ja tutvuda kehtiva haldusjaotusega. Eesti Vabariigis on 15 maakonda ja kui siia lisada Tallinna linn oma suurusest tulenevate erisustega, siis ongi meil olemas valijatele arusaadavad valimisringkonnad.

MAAKONDLIKUD valimisringkonnad on tunduvalt loogilisemad kui tänased. Mitme maakonna ühendamine üheks valimisringkonnaks teeb valijale valimised keerulisemaks — inimesi tuntakse ikka rohkem maakonna ulatuses ja probleemidki on maakondadel erinevad.

Samuti on eri maakondade esindamine saadikutel tunduvalt keerulisem ja jääb pealiskaudsemaks. Maakondade erinev suurus ei tohiks probleem olla, sest väiksemas maakonnas oleks kolm-neli ja suuremates üheksa-kümme mandaati.

Nii nagu kohalikel valimistel, on ka Riigikogu valimistel probleemiks häälte ümberjagamine parteide üleriigilistes nimekirjades. Praegu kehtiv valimisseadus kehtestab valijale isikuvalimised, sest ta ei saa valida erakonda, vaid ainult konkreetset isikut.

HÄÄLTE LUGEMISEL muudab seadus isikuvalimised erakondlikuks ja valijate antud hääled jaotatakse nende tahet arvestamata erakondade reastatud kandidaatidele. Nii võidakse näiteks Viljandimaal 2000 häält saanud saadiku hääled anda Ida-Virumaal 300 häält kogunud kandidaadile ja valituks osutubki Ida-Virumaa kandidaat.

Sellise ebaõiglase ja valija tahet eirava jagamise vältimiseks oleks vajalik ka Riigikogu valimistel reastada kandidaadid üleriigilistes nimekirjades saadud häälte alusel.

Kui me soovime, et valimised oleksid valija nägu ja tulemused lähtuksid valija tahtest, peaksid poliitikud olema kõrgemal isiklikest ja erakondlikest hetkekasudest ning leppima kokku seaduste muutmises valijast lähtuvalt.