Torniga maja elanikud usuvad muinsuskaitse mõttesse

Maa-arhivaar Jaak Valge ja arvutidisainer Urmas Volmer on Viljandi kesklinnas asuva torniga maja kaks naabrimeest. Nad sisenevad oma valdustesse läbi ühise eesruumi, mida valvavad mustad madonnad.

Madonnad on laeornamentide vahele maalitud idamaised naisenäod, mis sovetiajal paksu värvikihi all olid. Urmas Volmer mäletab, kuidas ta neid poisikesena õngeridvaga togides laest vabastada püüdis.

Urmas Volmer on selles majas üles kasvanud. Nüüd plaanib ta tollest kahetoalisest korterist juba iseenda perele kodu luua.

Missiooni algus

Oma uuest naabrimehest Jaak Valgest, kes ennast Tallinnast Viljandisse maa-arhivaariks tulema sättis, kuulis Urmas Volmer pisut enam kui aasta tagasi.

Veel teineteisega silmast silma mitte kohtunud naabrimehed otsustasid kõigepealt kokku saada Viljandi kohvikus. Klaasi õlle taga hakkas jutt veerema. Mingil hetkel tajus Urmas, et ta on tol esimesel korral Jaaguga rääkinud juba rohkem kui kõikide naabritega kogu elu jooksul kokku.

"See oli ka üks väheseid kordi, kui mina Jaagule ajaloost rääkisin," meenutab ta.

Nüüd on need kaks meest Viljandi ajaloolise hoone tuleviku eest võitlemisel kokku jäänud nagu sukk ja saabas ning alates 20. jaanuarist on maja kodanikuinitsiatiivist ja muinsuskaitseseadusest lähtuvalt arhitektuurimälestusmärgina neljaks kuuks ajutise kaitse alla võetud. Muinsuskaitse Viljandimaa vaneminspektori Anne Kivi sõnul seisavad hoonel ees tehniline ekspertiis ja ülevaatus. Kõik maja kunstiliselt ja arhitektuuriliselt väärtuslikud detailid kirjeldatakse ja kaardistatakse, nii et muinsuskaitsenõukogus istuvad sõltumatud eksperdid võiksid mõne aja pärast otsustada, kas potentsiaalsel mälestisel on piisavalt tunnuseid, et teda alalise kaitse alla võtta.

Vaatavad telekat pangasaalis

Maa-arhivaar Jaak Valge on end koos oma kunstiajaloolasest elukaaslase Rita Peirumaa ja mõnekuuse titaga Lossi tänav 26 maja kõige atraktiivsemas, torniga nurgas tänaseks päevaks enam-vähem sisse seadnud.

"Kui me Tallinnas ei pidanud paneelmajas elamist sugugi pahaks variandiks, siis Viljandisse jõudnud, arvasime, et siin peaks meie kodu küll teistmoodi välja nägema," meenutab Rita. "Üürisime korteri kõigepealt Leola tänaval ja siis hakkasime millegi püsivama järele ringi vaatama. Lehekuulutuse peale võttis meiega ühendust selle südalinnas asuva, tornitoaga korteri omanik ja meie otsus tuli üsna kiiresti."

Rita ja Jaak räägivad seepeale õhinaga nii remondiga seotud muredest kui suurtest avastamisrõõmudest — vanadest aknakremoonidest, uksekäepidemetest, kahhelkiviahjust, laerosettidest ja parketist.

Nende praegune elutuba on üks osa kunagisest 60 ruutmeetri suurusest pangasaalist. Selle põrandat korrastades kiskusid nad üles sinna 10 sentimeetri pikkuste naeltega kinni löödud mitmekordse põrandapapi.

Nähtud vaeva tasuks ilmus kõige sodi alt välja tähekujuline, mitmest puidust kokku seatud mosaiikparkett, millist teist vaevalt et Viljandis üldse leiab.

Need 14 ruutu on ainsad, mis tollest saalipõrandast on säilinud, ja tänu nendele võib veidigi aimata ammuse interjööri kaunidust. Jaak Valge silitab restaureeritud põrandat kõigepealt oma varvastega ja kükitab siis maha seda käega puudutama.

"Olen üsna kindel, et sellel parketil on kunagiste riigivanemate Otto Strandmani ja Jaan Tõnissoni jalajäljed. Nemad seisid omal ajal krediidiühisuste eest ja ajasid agaralt Eesti asja," ütleb ajaloolane Jaak.

Maja saab varsti 100 täis

Rahva seas Viljandi visiitkaardiks kutsutava, suurlinliku ilmega hoone ehitas 1909. aastal Lossi ja Tartu tänava nurgale Viljandi tuletikuvabrikant Eduard Pohl.

Linakasvatajatest mulkide jõukuse suurenedes suutis Viljandi Vastastikune Krediidiühisus eesotsas Karl Baarsiga (hilisem rahandusminister) selle hoone endale saada. 1920. aastast alates tegutses majas Sakala Pank, veel hiljem majaomanikkude pank.

Neid fakte loetleb Jaak Valge mälu järgi.

Hoone pikemasse, Lossi tänava poolsesse tiiba kolis 1936. aastal ajalehetoimetus. Trükikoda ja toimetus paiknesid seal ka kogu nõukogude aja, kuni 1980. aastani.

Urmas Volmer on liiga noor mees, et mäletada kõiki sündmusi nois sovetiaja "viljastavates" tingimustes.

"Tean, et siin on asunud komsomolikomitee, sest mäletan komsomolikomitee kirjadega, valgest marmorist kivitahvlit all välisukse kõrval," jutustab ta. "Võib-olla kirsasaabastes kontsarauad panidki kunagi põõna ülejäänud osale saaliparketist."

Tõsisemad ümberkorraldused algasid majas 1960. aastate algul, mil selle suuremad ruumid väiksemateks korteriteks ümber ehitati. Just tollest ajast pärit vaheseinte vahel praegused naabrid Jaak ja Urmas elavadki.

Kaunid detailid pudemetena laiali

Veel hiljuti hoone ühes tiivas asunud lasteraamatukogu ruumidest mäletavad paljud viljandlased üht suurejoonelist, rohelistest kahhelkividest kaminat, mille kolmnurkne ehisviil on kaunistatud lopsakate lillemotiividega.

Ka Optika poe võimsal nurgaahjul on ajalootundlike linlaste silmad kindlasti peatunud. Mitmetele allikatele toetudes ja hoone arhitektuurilist käekirja hinnates arvab kunstiajaloolane Rita Peirumaa, et selle autor võib olla Riias õppinud ja Peterburis Mieritz-Gerassimovi büroos töötanud eesti arhitekt Artur Perna.

Perna projekteeris Viljandisse hiljemgi ja eeskätt villasid.

Praegu on maja omanike ringis 21 nime. Neist peaaegu pooled on juriidilised isikud, esimesel korrusel asuvate äride omanikud. Üks, juba aastaid tühi ja kütmata korter kuulub Riigi Prokuratuurile.

Omanike riik kohustab

Viljandimaa muinsuskaitseinspektor Anne Kivi, kelle ülesanne on nüüd kõigile omanikele kaitsekohustuse teatiste väljakirjutamine, ütleb, et ta näeb nimekirjas mitmeid võimekaid ärijuhte ja majandusinimesi. Ta loodab väga nende kõikide ühe mütsi alla mahtumist ja on algatatud kodanikuinitsiatiivi üle rõõmus.

"Me elame omanike riigis ja ega korterite kaupa erastatud maja mitte keegi teine nende inimeste eest korda tegema tule," räägib ta. "Ilmselt tuleks omanikel laenu võtta ja ehituslikult kõige olulisemate konstruktsioonide remondiga kiiremas korras alata. Ka linn võib omanikke aidata, kui ta seda oluliseks peab."

Jaak Valge ja Urmas Volmer on veendunud, et Lossi t. 26 maja arhitektuurimälestisena muinsuskaitse alla võtmine on asjade praeguse käigu juures kõige õigem tee, rääkigu hurjutajad mida tahes. Need mehed mõtlevad oma toast ja uksepakust ning isiklikust rahulolust kaugemale.

"Ma arvan, et sellest ei piisa, kui hoolitsetakse vaid maja välisilme eest," räägib Urmas. "Me muretseme selle pärast, et ka maja interjöörides säiliksid need vähesedki kaunid detailid, mis alles on."

Volmer hoiab mõttes silme ees üht ohtlikku ja tendentslikku "äriprojekti", sest just praegugi on majas üks korter müügiks.

"Mitte miski ei kaitse seda maja näiteks selle eest, et keegi tulevikus tubadest parketti üles ei kisu ja kokku ei paki või ahje ära ei varasta," seletab ta.

Mehed teavad, et peatselt kuni uksekäepidemeteni ära kirjeldatud maja hakkab nüüd kaitsma seadus. Nad ei arva küll naiivselt, et neile nüüd riigilt restaureerimiseks rahahunnik sülle kukub, aga usuvad siiski, et kõik väärtuslik saab sel viisil vähemalt mingis mõttes paremate aegade tarvis konserveeritud.

Vihje linnaisale

"Kui mina oleksin linnaisa," fantaseerib Jaak Valge lõpuks, "siis prooviksin küll omandada siit torniga majast paari korterit ja luua neist ilusad külaliskorterid. Mõelda vaid, millised pärlid need oleksid! Siia linna visiitkaardiks nimetatavasse torniga majja tuleb paratamatult investeerida meil kõigil, nii korterite omanikel, muinsuskaitsel kui linnal. Aga kaasomanikuna oleks see siis ka linnale mitmekordselt kasulik."