Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstnik Anu Raua vaip «Neljal käel» paneb mõtlema, kes me oleme ja kuidas me siin põhjamaal vastu peame.Viljandi kunstisaalil on seljataga kaksteist aastat näitusi. Selle ajaga on vaatajate ette jõudnud nii klassikalist kui tänapäeva kunsti meilt ja mujalt, kaasa arvatud see, mis sünnib Viljandis ja Viljandimaa koolides ning ateljeedes.
Et meie inimesed tihti teistesse linnadesse ei jõua, on eriti tervitatavad temaatilised näitused, mis annavad elamusi ning pakuvad ühtlasi põhjalikke teadmisi nii ühelt kui teiselt alalt.
Üks selline väljapanek ongi kunstisaalis just praegu üleval.
Aate-Heli Õuna korraldatud traditsioonilised jõulu- ja näärinäitused on alati erilised. Kord sillerdavad need klaasist ja kristallist, kord hõbedast, kullast, rauast ja vasest ning kord rõhutavad aastavahetuse valget, musta ja punast.
Need kolm värvi, valge, must ja punane, on pärit meie etnograafilistest tekkidest. Just need torkavad silma ka tänavusel eesti rahvusliku romantilise vaibakunsti näitusel, mille on koostanud Anu Raud ning kujundanud Vilma Reinholm ja Saima Veidenberg.
Näituseruumi ukse avajale vaatavad vastu nimetute kunstnike tööd, kaks etnograafilist vaipa, punane ja must, Urmas Tuuleveski ja Anu Raua kogust. Need on nagu regivärsid rahvaluulemotiividega luuletuste kõrval.
Neilt kahelt vaibalt peegelduvad vastu Anu Raua õpilaste taiesed kultuurikolledzhi päevilt: Anneli Vassar, Liisi Ess, Maarja Sohv, Anneli Linn, Kristi Jõeste, Tuuli Tubin ja Christi Kütt, igaühes oma lugulaul.
Käsitööõpetaja ja kuduja Leili Viinapuu "Pulmavaip" kõlab eelnevate ja järgnevatega kenasti kokku.
Nii me tuleme oma esiemade ja -isade kambritest kellel mälestus voodikattest, kellel saanitekist või seinavaibast ning õpime ja õpetame, kuni jõuame välja suurde kunsti, sellisesse, millist maailmas teist ei ole ega tule. Kas suudame seda hoida?
Kultuurikolledzh Anu Rauda ei hoidnud täna tal seal enam õpilasi ei ole. Aga on mujal.
Elna Kaaasik ja Aet Ollisaar on samuti Anu Raua õpilased kunstiakadeemia päevilt. Nemad on juba kaugele jõudnud.
Elna Kaasik on oma vaibaloomingut esitlenud nii kodu- kui välismaal. 1990. aastal on tal valminud "Maa hing". Sellel näitusel näeme tema "Taeva hinge". Need annavad oma geomeetriliste kujunditega ainet mõtisklusteks. Ka vaibad võivad filosoofiliselt mõjuda.
Aet Ollissaar õpetab juba kunstiakadeemias. Temaltki on väljas vaid üks töö rahvaluulest inspiratsiooni saanud värviküllane "Loomislaul".
Anu Raud toetub oma kunstis raudselt etnograafilisele pärandile ning loob ootamatult lihtsa kujundikeelega ürgeestilikke ja sisutihedaid vaipu. Käesoleva väljapaneku "Esiemad", "Kindapuu" ja "Neljal käel" ei ole selles suhtes erandlikud, vaid panevad taas mõtlema, kes me oleeme, kust tuleme ja kuidas siin põhjamaal vastu peame.
Rahvakunsti edendamise ja isikunäituste korraldamise eest anti Anu Rauale 1995. aastal Kristjan Raua nimeline preemia.
Lea Valter on Kristjan Raua preemia saanud 1988. aastal oma "Põhjala" eest. Ta on Viljandi kunstisaalis esinenud varemgi. Eesti rahvuslikku ornamenti esindavad seekord vaibad "Rahvuslik", "Igioma" ja "Ussikuningas". Tema värvivalikut iseloomustavad pehmus ja soojus.
Elgi Reemets (19101987) oli üks mitmekülgsemaid tarbekunstnikke. Ta on viljelnud keraamikat, teinud nahkehistööd, valmistanud vasknõusid ja rinnanõelu, loonud puulõikeid ja kudunud vaipu. Kõigil kunstialadel on tema loomingut hinnatud kuld- ja hõbemedalitega. Oma põimevaipadega "Rahvakunstimeistrid" ja "Põld" on ta samuti pälvinud Kristjan Raua preemia (1976. aastal).
Elgi Reemetsa rahva seas tuntuim ja hinnatuim gobelään on "Väägvere mängukoor aastal 1839", kuid samaväärsed on nüüd Viljandi näitusel eksponeeritavad "Aino Tamm" ja "Kristjan Jaak Peterson", Viljandi ja kogu Eesti kultuuriloos erilist osa etendanud laulikute vaipportreed. Niisugused teosed on iga näituse ehe ja kutse.
"Iseseisvuse kõige suurem paradoks on see, et need kümme aastat on olnud kõige võimsam akulturatsiooni, omakultuurist vabanemise periood, vähemalt viimase sajandi jooksul. Eesti kultuur ununeb tohutu kiirusega. Näib, et Eesti sai iseseisvaks, et ise endaga lõpparve teha," mõtiskleb Tõnu Õnnepalu Anton Nigovi raamatus "Harjutused".
Ja ometi leidub loovkunstnikke, neid, kes ei taha sellega leppida, kes ei jookse ummisjalu uute, veel olematute "ismide" järele itta, läände, põhja ja lõunasse, vaid loovad edasi siin, sellel maal ja selle rahva meeleheaks. Kuni jäkub seda rahvast, kellele omakultuur on kallim kui muumaalaste mustkunst.
Igatahes hetkeilu (iluillusiooni), kui tuhanded lendavad mõttetult rakettidena tuulde, tungleb kuuse alla imetlema tuhandeid rohkem kui kunstisaali endasse püsiväärtusi püüdma.
Eesti kultuur ununeb tohutu kiirusega ja Euroopa Liidul pole sellest sooja ega külma. Aga meil endal peaks olema.
Ülo Alo Võsar