Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina sain Reinhold Kamseni juures kostil olla vaid paar aastat. Ega ma täpselt ei mäleta, võisin siis käia viiendas või kuuendas klassis.
Aga siis aeti Kamsen oma kodust välja see oli aeg, kui Põltsamaa arvati Viljandi kooseisust välja ja liideti vastmoodustatud Jõgeva rajooniga.
Tema korter läks kindlasti mõnele partei- või nõukogude tegelasele uus rajoon sünnitas ju ametnikke juurde. Ja kamsen kolis Kiisale.
Muidugi on ta mul seniajani meeles. Ega ma tol ajal nii väga väikke ka olnud. Kuid iialt arg, et temaga rääkima hakata või pikemasse vestlusse laskuda.
Teadsin, et ta on kirjanik peale luuletuste kirjutas juttegi ja vaatasin talle aukartusega alt üles.
Aga tema lähenes ise meile. Kui me seal laua ääres sõime, juttu ajasime ja naersime, siis ta eemaldus natukeseks ajaks. Ja kui tagasi tuli, oli luuletus valmis. Luges selle meile sealsamas püstijalu ette.
Luuletused olid muidugi meist, täis nalja naeru ja riime. Riimid tulid tal lausa sorinal.
Mis sellistest salmidest edasi sai, kas need ka kusagil ilmusid, ei tea.Trükis ilmunud luuletusi oli tal hulganisti. Leidsime neid korralikult kokkuköidetud lastelehtedest, mida võisime kapist ja kapi tagant võtta ja lugeda. Tagantjärele on seda tore meenutada.
Peale luuletuste olid tema elus tähtsal kohal lilled. Toas oli peamiselt potililli. Kuid ka maja ümber kasvas tal igasuguseid õisi. See kirev lillvaip puhkes varakevadel ja püsis külmadeni, ühesõnaga pakkus ilu lumest lumeni.
Inge Velling-Võsar
Oma onutütarde mälestused kirjutas üles Ülo Alo Võsar.