Diskreetsed ja kaunid naisekehad meelitavad näitusele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Viljandi kultuurimaja kohvikus on väljas Ain Kimberi aktifotod. Nagu asjatundjad on öelnud, näeb nii ühtlaselt heatasemelist fotonäitust meil harva. Need pildid ei epateeri. Nad tõestavad, et naine on salapärane, mõistatuslik ja ilus ning fotograafia võib olla tõeline kunst.

Nende fotode autori Ain Kimberi elu oli hoopis heitlikum kui tema looming. Pärast seda, kui ta 1954. aasta mais Viljandi kultuuriosakonna juhataja kohalt vallandati (põhjendus: ei kirjutanud alla töörahvapüha, 1. mai valvegraafiku lehele ega tulnud valvesse), pühkis ta Viljandi tolmu oma jalgadelt, jättes ka pere siia, ning läks laia ilma.

Ain Kimber jõudis elus palju teha: asutada Tallinnas fotokunstikooli ja panna seal alus kutseliste fotograafide õpetamisele; olla tegev Eesti fotoklubide ning lõpuks ka nende liidu sünni ja ettevõtmiste juures; teha ise väga häid loodus-, portree- ja aktifotosid. Ta jõudis olla ka kuus korda abielus ja saada kaheteistkümne lapse isaks.

Ain Kimberi esimesele pojale jäi igaveseks meelde see, kuidas ta pisikese poisina käis koos isaga äsja valminud Viljandi kultuurimaja värvilõhnastes ja veidi kõhedust tekitavates lavatagustes ruumides.

Pärast Ain Kimberi surma 1989. aastal hakkas poeg otsima tema arhiivi. See võttis kaua aega. Lõpuks jõudis ta otsitava jälile Türil. Üks sealne mees oli selle kahe pudeli konjaki eest ostnud. Õnneks ei jaganud ega müünud ta väärtuslikku kogu laiali ja lõpuks ostis selle temalt ära fotomuuseum.

Seda kõike said kohaletulnud näituse avamisel kuulda Ain Kimberi vanima poja, praeguse Viljandi ettevõtja ja volikogu esimehe Arnold Kimberi käest.

Just lapsepõlvemälestuste pärast tahtis ta, et näitus oleks tingimata kultuurimajas. Siit läheb see edasi rändama mööda Eestit ja välisriike.

Avamisele oli tulnud viis Ain Kimberi last ning tema esimene ja ka eelviimane abikaasa.

Kes on aga need kaunid modellid Ain Kimberi fotodel?

Nemadki olid mõlemad kohal: tema eelviimane naine, fotograaf Tiiu Kimber ja Vera Heinsar-Kikas, kes samuti teenib leiba fotograafiaga.

Vera rääkis, kuidas just Tiiu oli teda enne pildistamist pehmeks rääkimas käinud.

"Kui Ain Kimber oleks ise tulnud, ei oleks ma ilmaski nõus olnud," ütles ta tagantjärele ja meenutas, kuidas Ain pildistamise ajal oli rääkinud, et nad mõlemad lähevad selle pildistamisega ajalukku.

"Olin siis alles keskkooli viimases klassis. Ega ma seda ei uskunud," lisas ta.

Lumel tehtud aktidel poseerib Tiiu. Ta rääkis, et oli tollal talisupleja ega kartnud külma.

Modellide näod on tolle aja malli järgi häbelikult varjus või poolvarjus. Tänapäeval ajab vist lapsedki naerma tollane (seitsmekümnendate keskpaik!) süüdistus, et tegemist on pornograafiaga. Just sellepärast ei jõudnud need fotod aga Tallinna näitusekülastajate silme ette. Pärnus olid need siiski väljas.

Praegu ütleb kunstikriitik Mari Sobolev, et Ain Kimberi fotod on kantud patriarhaalsest romantismist. Ta tunnustab fotograafi professionaalsust ning kiidab huvitavaid võtteid ja nüansse, samuti esteetilist muljet, mille tööd jätavad.

"Ain oli keerulise elukäiguga mees, aga see, mille ta jäädvustas fotodele, on igavene," ütles Arnold Kimber.

Viljandlased saavad sellest rahu tekitavast ilust osa veel 20. detsembrini.

    Tagasi üles