Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ado Tomson
Rahvaliidu Viljandimaa esimees
26. NOVEMBRI "Sakalas" ilmunud mõõdukas Rainis Ruusamäe artikkel sellest, et Eestimaa Rahvaliit soosib metsamaade müüki välismaalastele, on otsene laim ja väljamõeldis. Selle eesmärk pole muud kui hakata juba enne Riigikogu valimiste väljakuulutamist oma konkurente tõrvama ning avalikku arvamust oma kasuks kujundama. Seni polnud Rahvaliitu nagu olemaski ja ajakirjandust ei huvitanud, kelle poolt või kuidas ta kusagil hääletas.
Et see oli "Sakalas" juba teine niisugune artikkel, siis pean oma kohuseks sõna võtta. Arvan, et olen küllalt pädev neis küsimustes kaasa rääkima, sest olen juba mitu aastat olnud Eestimaa Rahvaliidu volikogu liige. Samuti olen ühe aasta olnud Rahvaliidu juhatuse liige ja tean, kuidas olulisi küsimusi otsustatakse.
RAHVALIIT ON olnud kogu aeg metsamaade välismaalastele müümise vastu. Just minu erakonnakaaslased olid need, kes selle küsimuse üldse üles tõstsid.
Algatati isegi allkirjade kogumine rahva arvamuse väljaselgitamiseks. Eelmise kuuga koguti metsa- ja põllumaade välismaalastele mahamüümise vastu 20 000 (Viljandimaalt 2600) allkirja ning see aktsioon kestab kuni aasta lõpuni.
Milles on siis küsimus?
Küsimus on 600 000 hektaris metsamaas, mis on jäänud mingitel põhjustel endistele omanikele tagastamata. Heiki Kranich keskkonnaministrina tegi ettepaneku need maad taas riigistada. Juriidiliselt annab see temale kui ressursside käsutajale õiguse need uutele omanikele enampakkumise teel maha müüa.
Rahvaliidu esimees Villu Reiljan on aga endine sama ala minister ja pealegi metsanduse asjatundja. Ta jagas kohe ära, mis väravasse pall seekord sihitud on. Nimelt praegu on meil maa hind keskeltläbi 4000 krooni hektari kohta (see oleneb ka maa liigist ja asukohast). Kui me aga aastal 2004 astume Euroopa Liitu, kus maa hind on 10 korda kõrgem, siis ei ole raske ära arvata, kes on ostjad.
MAA ON maamehele tootmisvahend. Kui me selle ka välismaalastele maha müüme, siis lakkab Eesti riik olemast. Mõned kahjuks ei saa sellest aru.
Maal on elu praegu raske. Nii mõnigi maaomanik mõtleb, et oleks õnnega koos, kui saaks maa kohe maha müüa raha on ju hirmsasti vaja.
4000 krooni eest saab kõhu korraks korralikult täis süüa ja uue telekagi osta. Uus peremees toob Ameerikast või kusagilt mujalt tehnika põldudele ja paneb tootmisegi käima. Lubab ehk sulle kui endisele omanikule isegi sulase koha.
Esmapilgul tõesti tore perspektiiv raha kohe kätte ja tööots ka kindlustatud. Mis saab aga edasi?
Ameerika pankur, kellest saab maa täieõiguslik peremees, paneb tootmisvahendi ehk maa tööle ja kogu kasum läheb samuti temale Ameerikasse. Seega liigub see Eesti riigist välja. Ajalugu kordub. Oleme ju 700 aastat orjuses elanud. Paratamatult ja põhjendatult tekib tunne, et me teisiti ei oskagi.
EESTIMAA RAHVALIIT astuski oma tegevusega sellise plaani vastu, nõudes, et ei lubataks vabasid põllu- ja metsamaid erastada, vaid parem antaks need eesti rahvale kasutusvaldusse. See tähendab, et soovija võib võtta maa rendile ja alustada seal tootmist, kuid omanikuks jääb ikkagi Eesti riik.
Probleem tekib, kui rakenduvad Euroopa Liidu seadused. Need ei keela maa müüki. Kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, siis tuleb ka liidu seadusi järgida.
Lahendusena pakkus Rahvaliit välja selle, et taasavame läbirääkimistel euroliiduga liitumislepingu sellekohase peatüki ning taotleme välismaalastele maa müügi piirangu lisamist kuni aastani 2012, seega 10 aastaks.
Siin ei ole midagi uut. Ka teised riigid on olnud sama probleemi ees. Näiteks Poola on oma maadele kehtestanud 12-aastase, Bulgaaria, Tshehhi, Ungari ja Slovakkia 7-aastase müügipiirangu.
MEIE EELMISE valitsuse ehk kolmikliidu valitsemisaja läbirääkijad ei olnud meie arvates Brüsselis vajalikul tasemel või puudus neil poliitiline tahe maarahva huve kaitsta.
Aasta tagasi käisin isiklikult liidu pealinnas Brüsselis Franz Fischleri kabinetis mõningaid asju selgitamas ja minu üllatuseks ei olnud sinna jõudnud eelmise Põllumeeste Kongressi kolme allkirjaga läkitatud pöördumine tollase põllumajandusliku olukorra kohta Eestis. Ometi oli see saadetud välisministeeriumi kaudu. Õnneks oli mul koopia kaasas ja ma jätsin selle sinna. Ilma minu abita ei oleks see kardetavasti sinna kunagi jõudnudki.
Mis saab aga pärast 2012. aastat?
Siis, jah, piirang kaob. Selleks ajaks on aga ka Euroopa Liidus maa hinnad juba ühtlustunud ja talumehel on tõesti võimalus valida, mida teha. Kui ta otsustab müüa, siis saab ta selle eest ka õiglast hinda, mis praeguse seisuga on kümme korda kõrgem. Teisalt teeb aeg oma töö ja kui talumees on juba käivitanud maal tootmise, mis talle elatist toob, vaevalt ta siis enam üldse müümise peale mõtlebki.