Juhtkoer leiab vöötraja käskluse peale

Kairi Pärna kasutab linnas käies abilisena labradori tõugu juhtkoera Marschall.Nägemise kaotanud viljandlanna Kairi Pärna on kaks kuud tutvust sobitanud labradori tõugu juhtkoera Marschalliga, kes aitab tal linnas liikuda.

"Enne minu juurde jõudmist on teda spetsiaalselt Tartus sihtasutuse Siht ja Abi koertekoolis juhtkoeraks treenitud ja praegu on tal minuga kohanemise aeg," rääkis Pärna.

Ta selgitas, et labradori tõugu koerad sobivad truu ja kuuleka loomu pärast kõige paremini pimedaid juhtima ja seetõttu neid ka selleks otstarbeks kasvatatakse.

Ei saa üle tee

Vaegnägijatel on lubatud juhtkoeraga käia ameti- ja teenindusasutustes ning kasutada ühistransporti.

Kuigi inimesed on Pärna sõnul seni väga mõistvad olnud, peab ta vajalikuks lükata ümber kartused, et koer võib põhjuseta inimest rünnata. "Ta on heatahtlik ja õpetatud käsklustele alluma, ta ei improviseeri omapead ega allu provokatsioonidele."

Siiski tunnistas Pärna, et paljudele viljandlastele on juhtkoeraga liikuv pime inimene ennenägematu asi. "On küsitud, miks on koer vangi pandud, ja öeldud, et miks ma niimoodi nalja teen. Samuti on arvatud, et tegemist on tsirkusekoeraga."

Kairi Pärnale teevad muret Viljandi kärsitud autojuhid. "Mõnikord peame pikalt seisma, enne kui üle vöötraja saame. Kui me Tartus sama asja treenisime, siis seal seda probleemi polnud," rääkis ta.

Vöötraja nagu ka mitmed teised kohad leiab koer üles käskude abil. Enamik juhtkoeri on võimelised ajapikku ära õppima 30—50 käsku ning mõned veel rohkemgi.

Üle tee läheb Kairi Pärna kuulmise järgi, uuemad valgusfoorid abistavad teda helisignaaliga. "Inimeste liikumise järgi ei saa fooriga ristmikke ületada, sest näiteks Centrumi juures lähevad paljud ka punase tule ajal üle tee," lisas ta.

Juhtkoerad aktiivsematele

Kokku on Eestis kümne aasta jooksul eritreeningu läbinud 23 juhtkoera. Kahe ja poole aastane Marschall on Viljandis teine selline.

Enamasti kasutavad juhtkoeri need pimedad, kes tahavad liikuda, kuid kellel pole võimalik pidevalt saatja abi kasutada. Pärna tunnistab, et erinevalt paljudest sünnist saadik pimedatest on temal linnas liikumine veidi lihtsam. Ta kaotas nägemise aasta aega tagasi suhkruhaiguse tõttu ja nii on linn talle varasemast ajast tuttav.

"Ma siiski ei kaota lootust, et ühel päeval võin taas nägijaks saada, sest tehnika ja teadus arenevad ju pidevalt," jäi naine optimistlikuks.