Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida olete isalt saanud?
Meelis Ponder (18),
tööline
tööline
Mu isa on tubli kutt. Ta aitab ja hoiab mind ning me teeme koos sporti. Minu pruunid silmad on ka isalt. Need meeldivad mulle endale ja ka tüdrukutele.
Rita Täks (59),
pensionär
Minu 96-aastane isa on andekas igal alal. Ta on hea muusik ja hea tisler. Olen talle väga tänulik.
Isa elab Lätimaal Ogres oma majas koos mu venna perega. Olen õnnelik, et ta mul veel alles on. Ta on üsna hea tervisega, teeb endale ise süüa ja peseb pesu. Ta on ka väga kokkuhoidlik ja jonnakas.
Isa on aus ja väga otsekohene mees. Need omadused pärisin minagi.
Anita Allikas (29),
kodune
Minu isa kasvatas üles kolm kasulast. Mina olen tema päristütar. Isa ei teinud kunagi lastel vahet olime tal kõik võrdsed. Ka kõik lapselapsed on võrdsed.
Olen oma isalt õppinud seda, et lapsed tuleb ellu aidata. Minu tütar on kümnene.
Isa oli üks nendest, kes pidi Siberisse minema. Eestis tegi ta metsatööd. Nüüd on ta pensionil ning tema tervis pole hea. Siber võttis ikkagi tervise.
Maie Tiit (36),
riigiametnik
Isa on andnud turvalise lapsepõlve ja valmisoleku elus hakkama saada. Ma elan isa ja emaga lähestikku ning me kohtume iga päev.
Mari Saarse (18),
õpilane
Isa aitab mind, ka rahaga. Aga põlvele ta enam ei võta. Meid on isal-emal kolm, vend on noorim. Isa töötab, viina ta ei joo, ainult vahel, sünnipäeva puhul.
Helle Saar (54),
laohoidja
Varandust ta mulle ei jätnud, aga mul on täpselt tema iseloom, olen sellega rahul. Ka ameti pärisin temalt: olen laohoidja. Isa nimetati kolhoosis siiski aidameheks.
Isa oli kõva töötegija nagu toona kõik maainimesed ja lahke loomuga. Polnud tööd, mida ta ei osanud. Siis künti ja külvati hobusega.
Leida Konsand (74),
pensionär
Minu isa oli mulle väga suur autoriteet. Aga tema elu lõppes kurvalt Siberis Irkutski oblastis, kuhu teda küüditati. Mina olin ka ärasaadetute kirjas, kuid sain põgenema. Aga ülikoolist visati välja.
Kõige toredam mälestus on see, et isa hakkas 80-aastasena Siberis luuletama ning neid luuletusi sai ka laulda. Panin neist hiljem klade kokku.
Isa oli lõpetanud saksakeelse kreiskooli ja oli haritud mees. Aga et ta oli pere ainus poeg ja maatöö talle meeldis, siis jäi ta talu pidama. Tema Võrumaal Lasva vallas asunud 45-hektarine talu oli eeskujulikus korras. Ta tegutses ka küla kirjutajana.
Tulin Viljandisse võõraste hulka elama 1951. aastal lootusega äraandjaid vältida. Elasin peaaegu viiskümmend aastat Viljandis ning nüüd käin siin külas. Viimastel aastatel on linn nii ilusaks läinud! Järve äär on alati korrast ära olnud, nüüd on see ilus. Varem oli häbi külalistele Viljandit näidata, nüüd on aga päris uhke siia külla tulla.