"Sealt see pihta hakkaski. Ma armusin!" tunnistab Margiste ja naerab õnnelikult, nagu kestaks see armastus ikka veel. "Selle ajani olin ma täiesti veendunud ja kõigile rääkinud, et ma ei hakka mitte iialgi abielumehega käima. Aga siis ei lugenud minu põhjapanev seisukoht enam midagi."
Margiste lisab, et muidugi ei olnud see otsus kerge ja ta süda ikka hirmsasti valutas, aga saatuse eest ei pääse.
"Arvi elas siis veel oma teise abikaasa Jutaga, aga nad... Noh, eks ma ikka ühele tühjale kohale ta südames sattusin. See ei olnud ainult minu süü. Seda on ta ise hiljem öelnud," räägib Anne Margiste tollastest üleelamistest ja tunnetest ootamatult avameelselt.
Arved Haug on loonud oma naisele Annele neli imeilusat armastuslaulu: "Anne-Reet", "Ma saadan oma varju", "Sel õnnepäeval" ning "Sina ja maasikad".
"Ma olin muidugi meelitatud, mulle meeldisid need kõik väga. Aga kui ta veel elas, siis oli see nii loomulik," jutustab Margiste. "Kui ta aga kadus ja ma õnnetu olin, siis ütlesid mulle nii mõnedki: "Mõtle, mis sulle on jäänud! Neid laule ei saa keegi ära võtta." Nüüd ma olen nagu aru saanud, mis see kõik tähendab."
Näitlejanna hääl murdub korraks ja ta on hetke vait. Aga selle peale räägib ta humoorikalt, mis kasu võib muusikast perekonnaelule olla.
"Arvi oli üldiselt ägeda iseloomuga mees. Mina aga, kui ma solvusin, jäin lihtsalt vait. Siis me olime üks ühes ja teine teises toas, kui mõni pahandus oli. Noh, läheb natuke aega mööda ja ma kuulen, kuidas klaverilt hakkab kostma kõigepealt "Anne Reet" ja siis "Sel õnnepäeval" ja siis see varjude lugu... No kaua sa oled pahane?! Tagantjärele ei arutanud me oma riidusid kunagi. Helid lahendasid need."