Pimedate ühingu liikmed õppisid välismaa nippe

Viljandimaa Pimedate Ühingu liikmed jagasid eile septembris ette võetud kolmenädalase Shvetsi-reisi muljeid ja arutasid, mis õpetunni see neile andis.

Kolmeteistkümnekesi kolm nädalat Shveitsis viibinud pimedate ühingu liikmed imetlesid vastuvõtjate lahkust ja heaoluühiskonna inimeste siirast soovi endast nõrgemaid aidata.

"Shveitsi mägedevaheline karge ja puhas õhk ning vesi olid need, mida me kõik imetlesime," rääkis Viljandis massöörina töötav Harry Kare. "Teed olid suurepärased, neil sai nautida jalgrattaga sõitu. Matkasime palju, sõitsime laevaga Bodensee järvel, ujusime basseinis ja olime õnnelikud. Lennujaamas kogesime puuetega inimestele mõeldud suurepärast teenindamist."

Grupi juht Harry Kare ütles, et nende tänusõnad kuuluvad kõigepealt Ahrensburgi Pimedate Ühingu liikmetele Eva ja Harald Preussile, kes sõitu vahendasid ja toetasid. Osa Viljandimaa vaegnägijate reisikuludest kattis Shveitsi katolik kirik.

Juba aastaid kestvate sõprussidemete alusepanija on aga Viljandimaal elav sakslanna Heide Buschmann.

Kohalik Lyons-klubi ostis eestlastele enne mägedesse minekut matkasaapad jalga ja Harry Karele kingiti reportermakk, mida too saab nüüd kasutada Eesti pimedate ajakirjale intervjuude tegemisel.

Eksootilisest sõidust said osa võtta ka mõned mittenägijate pereliikmed, kes neile siis ümbrust kirjeldasid.

"Me ööbisime pimedate rahvusvahelises puhkekeskuses ühes väikeses linnas nimega Landschlacht," rääkis Harry Kare. "See on Shveitsi ning ümberkaudsete riikide Austria, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa vaegnägijatele mõeldud keskus."

Kare sõnul leidus selle maja trepikäsipuudel, ustel ja võtmetel pimedate kirjas viiteid ning ühes kirikus andis giid ekskursantidele katsuda selle maketti, et nad tema juttu paremini mõistaksid.

"Need olid väga hea idee," kiitis Kare.

Vaegnägijaid aitas Shveitsis ka see, et kõnniteeservad ja ülekäigurajad on seal erkkollased. "Viljandiski võiks see nii olla. Valged triibud asfaldil muutuvad poriga meile nähtamatuks," kurtis Vaike Kõressaar, kes eristab vaevaga musta ja valget.

"Tegelikult andis kaugel käimine meile tõdemuse, et Eestiski tuleks rohkem ringi liikuda ja mitte ainult toas konutada," tegi grupi juht Harry Kare muljetest kokkuvõtte.