Pärast seda, kui olin "Sakalast" lugenud Albert Kivika elu ja loomingut puudutavaid kirjutisi, meenusid mulle enam kui poolesaja aasta tagused kokkupuuted kirjaniku poja Peep Kivikaga.
Albert Kivika poeg õppis Mustla koolis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peebuga, Albert Kivika esimese pojaga tema esimesest abielust, õppisin lühemat aega tolleaegses Mustla Algkoolis samas klassis.
See oli sõja ajal, ilmselt 1943. aastal võin ühe aasta võrra ka eksida. Peagi algasid Eesti pinnal taas lahingud, siis järgnesid Nõukogude okupatsioon ja repressioonid.
Ma ei mäleta, millal Peep meie koolist ja Mustlast lahkus, ning ma ei tea, mis temast sai. Küsida polnud kelleltki. Ka selleaegsed õpetajad lahkusid või põgenesid. Ometi imbus meieni kuuldus, et Kivikate pere on põgenenud Rootsi. See oli ka kõik.
Peep oli tagasihoidlik poiss
Peep Kivikas ei tulnud meie kooli mitte õppeaasta algul, vaid selle keskel. Õpetajad põhjendasid seda sõjaolukorraga. Sel ajal tuli Tallinnast ja teistest linnadest siia üsna palju inimesi.
Saime Peebuga peagi sõpradeks. Olime 12-13-aastased lapsed. Jooksime ja mängisime koos. Õppimisega raskusi polnud.
Seniajani ei oska ma arvata, miks Peep Kivikas tuli (toodi) just Mustla kooli. Ei usu, et see oli juhuslik.
Mis sidus seda peret Mustla või Tarvastuga? Peep elas koolimajast vaid mõnekümne meetri kaugusel Tööstuse tänaval piimavabriku vastas ühe Veeberi-nimelise vanadaami juures. Võib-olla oli too nende sugulane või mingil muul visil perekonnaga seotud? Ei tea.
Peep rääkis meile oma perest ning meile kummalisena tundunud nimedega vendadest Tõivelembist, Ihameelest ja Uldenagost. Olen unustanud mitmegi selleaegse kaaslase nime, need omapärased nimed on aga meeles püsinud üle 50 aasta.
Nädal tagasi "Sakalas" ilmunud intervjuust Tõivelemb Kivikaga, sain teada, et Peebul oli veel üks vend Tiit, kes hukkus noorelt. Ei mäleta, et Peep oleks temast rääkinud. Võimalik, et Tiit siis enam ei elanudki.
Peep Kivikas on mind ja mu kaaslasi palju mõjutanud. Olen sellest alles hiljem aru saanud. Me olime siiski juba nii vanad, et teadsime üht-teist Albert Kivikast ja tema raamatust "Nimed marmortahvlil". Siis ma ei olnud seda teost veel läbi lugenud, aga kooli lugemikus oli sellest katkendeid. Ka oli mu isa sellest vahel jutustanud, sest ta ise oli koos oma isa ja vendadega Vabadussõjas olnud.
Peep oli küll tagasihoidlik, kuid ta rääkis meile siiski oma kirjanikust isast, sest meie muudkui pärisime. Siis lugesingi raamatu "Nimed marmortahvlil" esimest korda läbi.
Raamat sai peitmiste käigus hukka
Mäletan, kuidas ema venelaste tulles seda raamatut peitis. Kartsime läbiotsimisi ja repressioone. Nendest siiski pääsesime, aga raamat sai peitmiste käigus hukka.
Minu keskkooliaastail ei räägitud Albert Kivikast ega tema töödest enam midagi. See teema oli tabu. Vaid mõned, kes koos Peebuga õppinud olid, kõnelesid sellest vahel salaja.
Ühel päeval tõi üks Suislepast pärit poiss kooli oma isale, samuti Vabadussõjas võidelnule, kuuluva raamatu "Nimed marmortahvlil". Siis lugesin selle läbi teist korda.
Raamat käis salaja koolis ringi. Seda loeti palju, aga ei avastatud. Osa õpetajaid kindlasti teadis meie saladust.
Nii et need napid suhted Peep Kivikaga on minu elus väga tähtsat osa etendanud.
Kaarel Mäeorg,
Mustla pensionär