Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tõivelemb Kivikas ootab filmi "Nimed marmortahvlil" esilinastust

Füüsik, juhtimisprofessor ja üks legendaarsemaid eesti soost tippjuhte Tõivelemb Kivikas on taas Eestis loengusessioonil. Nädal tagasi Pärnus aset leidnud juhtimiskonverentsil oli ta väga oodatud ettekandja. Tema edulugu kuulati põnevusega.

Tõivelemb Kivika suurimaks saavutuseks peetakse Rootsis asuva Studsviki tuumajaama ümberpööramist. 1990. aastaks oli see muutunud ebaefektiivseks, kahjumiga töötavaks jaamaks, millel tuli oma põhitegevusest, tuumaenergia tootmisest omaniku otsusel loobuda. Firma sulgemine oleks olnud liiga lihtne lahendus, pealegi ei meeldinud see ei juhile ega töötajaile.

Tõivelemb Kivikas, kes oli siis tuumaenergia divisjoni peadirekor (hiljem Studsvik AB juhatuse esimees), ei teadnud lahendust ega varjanudki seda oma alluvate eest. Aga ta hakkas koos oma töökaaslastega seda innukalt otsima.

Mõne aja pärast oli olemas kümmekond uut äriideed, mida Studsviki spetsialistide kompetentsust arvestades kasutada võis. Paari aasta pärast sai Studsvikist Rootsi imetletuim ettevõte ja see on Põhjamaade tippude hulgas auväärsel kohal tänaseni.

Nädala-poolteise pärast on Tõivelemb Kivikas Tallinnas tagasi. Siis tulevad Rootsist siia ka ta vennad Ihameel ja Uldenago ning nende kolme pered, lapsed ja lapselapsed. "Poisid" on palutud oma isa, Albert Kivika romaani "Nimed marmortahvlil" põhjal vändatud filmi esilinastusele.

Kirjanik Albert Kivika kunagi Tallinna Vaarika tänavale muretsetud kodu elutoa aknal on praegugi hulk suurendatud ja hoolega raami pandud vanu fotosid. Tõivelemb Kivikas koos kas oma ühe või teise vennaga, tuttav interjöör taustaks.

Tõivelembi naine Tiiu on intervjueerimise päeval ta kõrval ning aitab teda ühe või teise fakti meenutamisel.

Tiiu on sündinud 1944. aastal, aga juba Rootsis, kuhu ta perekond selleks ajaks põgenedes oli jõudnud. Oma tulevase abikaasaga kohtus ta paarkümmend aastat hiljem Uppsalas ühel eesti üliõpilaste peol. Nüüd on neil kolm last, Mart, Triinu ja Malle, kes omavahel kohtudes räägivad alati eesti keelt.

Mart Kivikas muide oli samuti üks Pärnu juhtimiskonverentsi ettekandjaid. Tema üldistas oma isa Studsviki kogemust, rääkides sellest, kuidas intellektuaalne kapital on seotud organisatsioonide elujõu ja pikaajalise eduga, ning sellestki, kuidas tänapäeva hinnatuima tootmisvahendi inimese väärtus ajas pidevalt kasvab, kui ainult temaga õigesti ümber käia.

Tõivelemb Kivikas ütleb, et kui ta Eestis käib, siis tuleb teinekord ette küll, et teda ta kirjanikust isaga seostatakse.

"Mul teeb südame eriti soojaks see, kui need on lihtsad inimesed, mitte akadeemikud, kes võiksid ju ka Albert Kivikat tunda. Noh näiteks hakkab mulle sellesuunalisi küsimusi esitama taksojuht, kui ma talt Vaarika tänavale sõidu tellin," kõneleb Tõivelemb.

"Minu lapsepõlves on olnud väga palju päikesepaistelisi päevi. Selles majas elasin ma oma seitse esimest aastat," jätkab praegu 65-aastane mees. "Kuigi arvatavasti oli ju ka sajuseid päevi..."

Tõivelemb Kivikas, kes teile ja teie vendadele niisugused nimed pani? Kas need võivad eestlaste muinasajaga seotud olla? Teie isa poisipõlverajad Suure-Jaani ja Olustvere kandis käisid ju Lehola linnamäest mööda.

Isa on täitsa süütu. Vähemalt kui sellest juttu on tehtud, siis on ta kõik ema kaela ajanud.

Ma tarvitan oma nime nüüd küll peamiselt poolenisti — Tõive. See kõlab nagu Toive või Toivo. Ja et Rootsis elab palju välismaalasi, siis ei ole see mulle probleeme tekitanud.

(Tiiu lisab, et meheemal Annal olnud nimeraamat, kust ta nimesid otsinud ja neid kokku liitnud. "Need on väga kauni tähendusega nimed. Lemb tähendab ju õrnust ja armastust," ütleb Tiiu. "Tema pani nimed ka meie lastele — Mart, Triinu ja Malle.")

Millisena te, Tõive, oma isa mäletate?

Mu ema oli kooliõpetaja. Siin selles elutoa nurgas oli isa kirjutuslaud. Siin ta istus.

Üldiselt oli isa vaikne inimene, selline omaette. Kui Ihameel sündis, võeti meile lapsehoidja, proua Puhter. Mäletan ka, et suvel istus isa tihti aias ja luges lehte.

Hipodroom oli koht, kuhu me ei tohtinud minna — seal mängiti raha peale, see ei kõlvanud.

(Selguse huvides olgu lisatud, et Albert Kivikal oli ka esimesest abielust kaks poega, Peep ja Tiit. Tiit hukkus õnnetult poisina, Peep täismehena. — A. J.)

Kes teist vendadest võib kõige rohkem isa moodi olla?

Noh, Uldenago on arhitekt. Tema on vahest selline loominguga seotud inimene.

Ihameel läks ülikooli, et hambaarstiks õppida, aga ta sihid muutusid.

Minul kirjandusanne puudub, mina olen füüsik ja loodusteadlane. Tean, et isal oli küll ka väga suur loodusehuvi, aga ta ei tegelnud sellega professionaalselt.

Võib-olla filosoofilistelt vaadetelt, eetilistelt arusaamadelt olen ma isa moodi.

Kui teie 1937. aastal sündisite, oli Albert Kivikal romaani "Nimed marmortahvlil" esimene osa valmis. Millal te ise võisite selle raamatu esimest korda kätte võtta?

Ma arvan, et see oli Rootsis gümnaasiumipäevil. Oli küll üks väike takistus: meie, laste kirjakeel oli juba rootsi keel ning eestikeelne sõnatagavara oli meil lihtne ja kodune, kirjandust eesti keeles lugeda polnudki nii kerge.

Mis tundeid see raamat teis on tekitanud?

See ei ole ainult sõjaromaan. See on raamat inimvahekordadest, psühholoogiline teos. See on andnud mulle palju mõtteid, mis puudutavad inimväärtusi ja moraali.

Mulle läheb väga südamesse esimese osa lõpp. See, kui Ahas astub tagasi oma klassiruumi ja kui mitmete ta klassikaaslaste tindipottidesse on pandud värsked lilled... Ja kui siis direktor lubab Ahasele lahkunute nimed igavesti marmorisse lõigata.

Teiegi peate ju olema psühholoogiaekspert, inimühiskonnas ja organisatsioonides aset leidvate protsesside väga hea tundja. Mis on siis teie meelest edu ja võidu valem?

Minu juhtimiskogemused on väga paljus suunatud inimsuhetele.

Sa ei pea olema mitte ainuisikuliselt otsustav boss, mitte ees kamandaja, vaid juht, kelle sõnumit su alluvad mõistavad ja tunnistavad nagu iseenda oma. Vaid siis tekib motivatsioon. Kunstlikult ei ole võimalik seda tekitada.

Usalduslik vahekord tuleb luua. Vaid see annab inimesele julguse oma ideedega lagedale tulla. Ja kui on julgus, alles siis asub ta tõeliselt asja kallale.

Selles vallas, ma arvan, olen ma midagi küll isalt pärinud.

Teie kõige tähtsam sõnum on siis usaldus.

Jah, juht peab usaldama iseennast ja oma töökaaslasi.

Muidugi, kõik ei ole kõige paremad töötajad kõikides asjades, aga igal inimesel on midagi, mis on huvitav. Juhi ülesanne on anda igale töötajale võimalus areneda tema eeldusi arvestades.

Missuguse muutuse tegi läbi Studsvik?

Me lõime uued tooted ja teenused. Leidsime uusi viise, kuidas radioaktiivset kiirgust meditsiinis veel kasutada. Kuidas ladustada ohtlikke jäätmeid ja kuidas neid ümber töötada. See kõik tegi Rootsis suurt kära.

Need ei olnud minu, vaid minu alluvate ideed ja mõtted.

Teil oli õnne oma isaga pärast 1944. aasta põgenemist koos elada veel kolmkümmend aastat. Mille pärast isa muretses?

Isa ei mõistnud, kuidas rootslased ei saa aru, mis vahe on rahul ja vabadusel. Neile on vabadus nii loomulik. Nad ei ole kunagi mingit ohtu tundnud. Nad ei taipa, et eestlane võib vabaduse nimel oma rahu ohverdada.

Kas "Nimed marmortahvlil" filmimisel teie abi ka vajati?

Jah, meil on olnud filmi lavastaja Elmo Nüganeniga diskussioone, aga ma usaldan teda. Minu soov on olnud vaid, et see film tuleks enam-vähem niisugune, nagu ma arvan, et isa oleks seda ette kujutanud.

Meid kutsuti ju ka Sangaste lossi juurde võtteid jälgima. Seal võeti sõja talvestseenid. Seda kõike oli väga huvitav ja väga dramaatiline näha.

Kas te mõnikord Viljandimaale satute?

Jah, ma olen seal käinud ja mõne inimesega kohtunud. Minu vanaema Anu on Suure-Jaani surnuaeda maetud.

Tagasi üles
Back