Albert Kivikas on tuntud novellist ja menuraamatu "Nimed marmortahvlil" autor. Aastatel 19071909 elas ta Olustveres Särul ja käis Reegoldi vallakoolis.
Põhja-Viljandimaa maastik ja siinne eluolu on hiljem inspireerinud teda kirjutama peamiselt külaeluainelist proosat, romaanitriloogiat "Jüripäev", "Jaanipäev" ja "Mihklipäev", poeemi "See on see maa" ning mitmeid novelle.
Kivika suguvõsa on pärit Viljandimaalt, Pärnumaa piiri lähedalt Kuresoo ja Valgeraba vaheliselt maa-alalt. Sealt oli pärit ka kirjaniku ema Anu Kivikas (sündis 1866).
Anu Kivikas pürgis rabaäärsetest küladest välja maismaale Suure-Jaani ja Olustvere ümbrusse, hiljem Kildule ning lõpuks Viljandi äärelinna Kantrekülasse. Ta oli elukutselt kangur, peale rõivakangaste osav vaipade ja suurrättide kuduja, kes sai Viljandi näitustel mitmel korral auhindu.
Kivikas sündis Suure-Jaanis
Albert Kivikas sündis 18. jaanuaril 1898 Suure-Jaani alevikus. Kirjaniku varasemad lapsepõlvemälestused ulatuvad tagasi 1905. aasta rahutuste aega, mil ta elas emaga Olustvere mõisas. Karistussalklased vahistasid kohaliku kooliõpetaja Jannseni, kes oli tuntud oma radikaalsete vaadete poolest, ja lasid ta maha. Sama saatus sai osaks talumees Tõkkele, kes oli tabatud mõisa metsast salaküttimiselt.
Kivikate järgmine elamine oli Olustveres kitsarööpmelise raudtee ääres, üsna maantee ja raudtee ristumispaiga lähedal, raudteejaamast veidi põhja pool asuvas Säru moonamajas, milles elas neli perekonda Olustvere mõisa tolleaegse omaniku krahv Ferseni töölisi. Nad kasutasid väikesi maalappe ja pidid selle eest teatava arvu nädalapäevi mõisapõldudel töötama.
Siin, õemees Sterni perekonnas elas ka Anu Kivikas oma pojaga. Mõisatööd emal polnud, ta jätkas endiselt kangruametit.
Sealtsamast Särult läks Albert Kivikas 1907. aasta sügisel üheksaastasena Reegoldi vallakooli.
Olustvere ümbruse künklik maastik on kirjaniku mällu ja hilisemasse loomingusse püsivaid mälestusi jätnud. Siin on näiteks Kaiemägi, Olustvere jaama juures asuv üsna kõrge mäekühm, millest hiljem teede ehituseks liiva võeti, nii et see kord-korralt väiksemaks jäi.
Üle soo paistis Särule Paksuküla külje all asuv Peomägi, kus käidi mängimas ning millest lasti suviti alla uperkuuti ja talviti kelguga.
Käis Reegoldi koolis
Albert Kivikas meenutab oma kooliaastaid (19071909) nii.
"Reegoldis oli kooliõpetajaks Pajur, nõudlik ning vali mees. Kui õpitükid polnud selged, välgutas joonlauaga vastu hooletu lapse sõrmi. Kõige tähtsamad õppeained olid piiblilugu ja katekismus, nendega tavaliselt algas koolipäev. Neile lisandus kirikulaul niihästi päheõppimiseks kui laulmiseks. Muud õppeained, peale rohke usuõpetuse olid lugemine, kirjutamine ja rehkendamine.
Kooliõpetaja abikaasa Aliide Pajur andis samuti koolis tunde, oli sõbralik õpetaja. Pajur pidi ise tihti ära käima. Ta müütas laatadel hobuseid ja ajas äri, temal polnud aega korrapäraselt kooli pidada. Sel puhul oli õpetajaks ta naine ning õpilastel meeled rõõmsad. Reegoldi oli internaatkool. Lapsed läksid koju ainult laupäeviti ja tulid tagasi esmaspäeva hommikul. Igalühel oli kodust kaasa toodud oma voodi, hulgapeale ka mõned pesunõud. Toit toodi esmaspäeva hommikul kotiga kaasa ja asetati kooli sahvrisse, selle varal aeti läbi kogu nädal. Söödi klassiruumis, toidukotid toodi sisse, einet võeti koolipinkidel. Talvel pakasega oli sahver nii külm, et leib külmus kõvaks ei saa tükki küljest, raiu või kirvega. Õppeaeg Reegoldis kestis kaks aastat."
Ema kolis varsti Vastemõisa Kildule. Seal elati koolimaja lähedal külasepa juures. Albert Kivika õpingud jätkusid Vastemõisa ministeeriumikooli teises klassis.
Edasi kolisid ema-poega Viljandisse Kantrekülla ja 1914. aastal sai noormees õppima Kamseni kaubanduskooli.
See kaubandusgümnaasiumile õpilasi ette valmistav erakool asus Tartu tänavas, raamatukaupmees Tõllassepa majas. Selle juhataja ja omanik oli Andres Kamsen (luuletaja Reinhold Kamseni vend).
Kivika esimene trükitud proosakatsetus ongi pärit 1916. aasta juunikuust: "Sakalas" ilmus A. Pedaja nime all veste "Wanad ja noored".
Algas Esimene maailmasõda, Kivikas kuulus mobiliseeritavasse aastakäiku ja et Kamseni kool pikendust ei andnud, mindi koolivendadega õnne proovima Tartu kommertskooli.
Sissepääs Tartu kooli oli raske, sest viiendasse klassi oli tol korral ainult kaks vaba kohta. Katse tulemuste alusel võeti vastu Kivikas ja Puusild, mõlemad endised Reegoldi vallakooli kasvandikud.
Õppekeeleks oli sealgi vene keel, kuid koolis valitses eestimeelsus direktor oli Harald Laksberg, hilisem vabariigi esimene haridusminister. Prantsuse keelt õpetas keeleuuendaja Johannes Aavik. Tema asutas koolis ka organisatsiooni Eesti Noorsoo Rahvuslik Liit, millel oli tollastele õppuritele suur mõju.
Lõhavere inspireeris
1917. aastal möödus Madisepäeva lahingust 700 aastat ja sellest räägiti palju. Lõhavere linnamägi, Lembitu linnus, oli noorele Kivikale hästi tuttav, endisest kodupaigast Olustverest polnud see kaugel. See paistis üle soo Särule nagu väike laev, otsad püsti ja keskelt nõgus. Ümbruskonnas teati kõnelda ka Lembitu endisest talust, mille nimi nüüd oli Leemuti.
Kõik see pakkus ainet Kivika esimeseks, "Postimehes" trükitud novelliks, milles ta kodupaiga kuulsat rahvavanemat ja sõjasangarit esitas naiivselt ilutsevana. Ometi andis see aimu kirjaniku tulevase loomingu kesksest teemast noorte vabadusvõitlusest.
Järgmisel korral oli tal toimetaja Friedebert Tuglasele juba viis novelli, mille aines pärines Vastemõisa ja Kildu ümbrusest. Tuglase soovitusel pidid need ilmuma eraldi koguna, pealkirjaks "Pillimees". Noormehele meeldis aga rohkem "Sookaelad". Kogu oli juba trükikojas, kuid ärevate aegade tõttu lükkus selle ilmumine edasi. Algas Vabadussõda.
Edasine elutee viis noore kirjamehe juba sõjasündmuste keskele, aga sellest räägib lähemalt peatselt kinodes linastuv film "Nimed marmortahvlil".
Tõnu Kukk,
ajaloohuviline