Rootsis elav Aare-Ruth Mörner võttis kaasa oma Soomes elava tädipoja Jüri Puhki ja külastas septembris Eestit. Ta tuli kindla sooviga käia ära Halliste kalmistul oma vanavanaisa Peeter Widriksi hauaplatsil.
Aare-Ruth Mörner on Viljandimaa kahe võimsa sugupuu oluline ühenduslüli.
Üks tema vanaisadest oli Georg Köhler, kunstnik Johann Köleri vennapoeg. Georg Köhler abiellus Marie Widriksiga, kes oli aga Penuja mõisahärra Peeter Widriksi tütar.
Aare-Ruth Mörner on palju teinud Johann Köleri mälestuse jäädvustamiseks. Seegi kord käis ta Lubjassaares, kus seniajani elavad Köleri venna Jüri järeltulijad.
Et vanaema Marie on talle pärandanud ka esimese eesti soost mõisniku verd, sellest on palju harvem juttu olnud.
Aare-Ruth ise teab oma Penujas elanud vanavanaisast Peeter Widriksist samuti vaid legenditaolisi lugusid. Mõnda neist on ta lugenud August Kitzbergi memuaaridest "Ühe vana "tuuletallaja" mälestused", mõned on levinud pereringis suust suhu ilma dokumentaalset tõestust leidmata.
Kuhu võiks Peeter Widriks maetud olla, sellegi kohta sai Aare-Ruth kuni viimase suveni vaid oletusi teha. Hapra mälestusena oli proua Mörneril oma kaugest lapsepõlvest meeles see, et kui vanaema Marie veel elas, käis ta kord temaga tolle isa haual. Aga millisel kalmistul see oli? Aare-Ruth Mörner oli valmis leppima sellega, et ta ei leia seda kalmu enam kunagi.
"Peter Widriksi haua Halliste kalmistul avastas Asta Jaaksoo ühel matusel olles täiesti juhuslikult," rääkis Abja Koolituskeskuse projektijuht Sirje Rist sel kevadel õhinaga. "See on surnuaia lõunapoolsemas otsas vana kabeli kõrval, kirjad kõik ilusti peal!"
Sirje Rist teatas leiust kohe pärast seda ka Rootsi. Ja septembris oli proua Mörner koos tädipoeg Jüri Puhkiga selle haua pärast Hallistes. Neile mõlemale oli too 123 aastat tagasi surnud kange Mulgi peremees, kes endale mõisa suutis osta, vanavanaisa.
"See oli väga erutav käik, mis andis mulle palju elamusi," jagas Aare-Ruth Mörner kalmistult saadud muljeid järgmisel päeval. "Mitte igaühel ei ole õnne teada oma mitme põlve taguse vanema viimast puhkepaika. Meie oleme selle lõpuks üles leidnud!"
Aare-Ruth Mörner rõõmustas sellegi üle, et hauakivi ja rauast rist nii heas korras on ning et samba kirju kõik selgesti lugeda saavad. "Siin hingab jumala rahus
Peter Widriks
25. juuli 1817
1. nov. 1879
Ära karda, sest ma olen sind lunastanud ja nime pärast sind kutsunud, sest sa oled minu päralt," seisab seal.
Kitzbergi muuseumi perenaine Asta Jaaksoo, kelle juures Mörner ja Puhk tol korral ööbisid, oli kaugete külaliste üle lausa õnnelik. "Mul oli huvitav jälgida, kui suurt emotsionaalset lähedust nad ka näiteks Kitzbergiga tundsid," kõneles ta.
Nimelt siis, kui August Kitzberg alles poisike oli, pidas ta vanem vend Jaan Kitzberg Penuja Niitsaadu koolimajas õpetajaametit. Täpselt samal ajal valitses Penuja mõisas Peter Widriks.
"Nemad olid küla kaks kangemat meest, keda võiks ka Vargamäe Pearu ja Andresega võrrelda ning keda külarahvas nende teineteise suhtes riukalike ütlemiste ja tegude pärast teraselt jälgis," pajatas Jaaksoo. "Osa nendest lapsena kuuldud lugudest kirjutaski August Kitzberg hiljem ju oma "tuuletallaja" mälestustesse."
Asta Jaaksoo mõistab Aare-Ruth Mörneri kibelemist oma vanavanaisa hauaplatsile. "Rahu ja üksteisemõistmine nii elavate kui surnute riigis olevate pereliikmete vahel on väga tähtis," ütleb ta. "Sellest ei saada aga iga kord aru. Mõnikord ma lausa imestan, kuidas inimesed nii tuimad on: ei huvita neid ei omakandi vaimulugu ega miski. Vahel, kui nad juhuslikult kuulevad, kes nende majapidamisega varasematel aegadel seotud on olnud, siis nad küll nagu elavnevad pisut, pärides "Kas tõesti?"."
Halliste kalmistul puhkab tõepoolest tähelepanuväärseid isikuid. Saksa päritolu mõisa- ja kirikurahva kõrvale on sinna maetud väärikaid Mulgi peremehi ja perenaisi, kes oma ettevõtlikkusega aadlihärradele silmad ette tegid.
Kirjanik August Kitzbergi vanemate Leena ja Peetri haud asub samuti Hallistes vana kabeli läheduses. Nende hauasambale seatud raudrist on eriliselt kaunis ja kunstipärane: nagu oleks kellegi soe käsi kaks pungumata oksa talupoeglikult takuse nööriga ristiks kokku sidunud.
"Aga Kitzbergi vanemad olid ka auväärsed inimesed. Selle risti nende hauakivile ongi tellinud vallarahvas," teab Asta Jaaksoo. Peeter ja Leena olnud kohaliku vaimuelu edendajad, pühapäevaste piiblilugemiste korraldajad, laulukoori harjutuste pidajad ja igas mõttes küla keskpunkt.
"Teada on seegi, et August Kitzbergi ema Leena oli olnud noorena mõisas toatüdruk. Hiljem oli tema see, kes õpetas naistele kombeid ja kodukultuuri. Sedagi, kuidas põlle kanda ja rätikut triikida."
Halliste kooli usuõpetaja Malle Neerot toob ühel päeval oma õpilased surnuaiale ning peab tunni vanade ristide ja kääbaste vahel. Kitzbergi vanemate Leena ja Peetri haua peatsis seisatab ta korraks ning jääb silmitsema okslikku raudristi.
"See on haruldaselt ilus! Hauamonumendilt peakski paistma kõigepealt rahu, mitte lein," ütleb ta lastele. "Rist on tasakaalustav sümbol. See loob tasakaalu ka elu ja surma vahele."