ARTEMI PEDOK: 1989. aastani elasin kohutava pinge all

Õisu Toiduainetööstuse Kooli kauaaegne endine õpetaja Artemi Pedok otsib kaardilt oma sünnikodu, kus ta sai elada vaid kolmeaastaseks saamiseni.Artemi Pedok on 51 aastat oma elust pühendanud Õisu Toiduainetööstuse Koolile. Enamiku sellest ajast on mees elanud hirmu all, et tema minevik tuleb päevavalgele.

«Nii see on kujunenud, et Õisust on saanud minu elutöö,» tõdeb Artemi Pedok, kel on praegu turjal 75 eluaastat. Õisu kool on olnud tema esimene ja ainuke töökoht, kuigi selle õpetajaks sattus ta täiesti juhuslikult ja oma tahtest sõltumata.

Möödunud nädalavahetusel pidas kool oma 80. aastapäeva, millel Artemi Pedok osales juba külalisena. Nimelt saatis koolirahvas ta aasta tagasi 1. septembril pensionile.

«Kui direktor teatas, et Artemi Pedok läheb ära, hõikas saalitäis rahvast: «Ei!»,» löövad mehe silmad seda hetke meenutades särama. Ta tunnistas, et kartis teatele järgnevat hoopis suurt aplausi.

«Aga eks need tüdrukud olnud mul ümber ka nagu mesilased!» muheleb mees tööajale tagasi vaadetes. «Praegugi tervitavad ja küsivad, miks ma kooli tagasi ei tule.»

Koolis jätkata pensionär siiski enam ei soovinud. «Tahaksin natuke ka puhata, olen juba küllalt tööd teinud!» lausub ta.

Staazhikal pedagoogil on pajatada väga palju. Tema lugu meenutab paljude XX sajandi algusaastatel sündinud eestlaste läbielamisi, kuid on siiski kordumatu ja vapustav. «Oh olid alles ajad!» ohkab mees, kui oma dokumendipakki lappab.

Artemi Pedok on sündinud 1926. aasta 2. septembril Pihkva oblastis Zadorje külas. Kuigi tema sünnikodu asus Venemaal, olid tema vanemad eestlased.

Vana mees meenutab ilusat isakodu. Ta ei mäleta, et seal oleks erilist jõukust olnud, kuid tallis seisis paar hobust ja tööjõuks oli palgatud üks tüdruk.

Ilmselt just selle pärast tunnistati Artemi isa August Pedok kulakuks.

Ta arreteeriti 1930. aasta 24. veebruaril ning troika (tolleaegne ulatuslik kohtuväline karistussüsteem) mõistis ta kümneks aastaks vangi. Pere pidi loovutama talu ja kogu oma vara.

«Väljas oli talv, kui meid välja aeti. Mina olin kolmeaastasena ema käe kõrval, aastane vend oli tal süles ning kolmandat last ta ootas,» jutustab Pedok. «Ema oli siis nii hädas ja otsis kohta, kuhu lapsed jätta, kuni ta oma isa juurest hobuse toob...»

Pere ei tohtinud kodunt kaasa võtta ühtegi asja. Õnnekombel sai külas õmblustöid tegemas käinud ema hiljem siiski kätte oma õmblusmasina, sest see oli arreteerimise hetkel ühe tellija juures.

Küüditaja meelitas kommiga

Ema asus koos lastega elama oma lapsepõlvekoju, mis asus üsna Zadorje lähedal. Pere ei saanud aga rahu sealgi: kehtiva korra kohaselt tuli kulaku pere küüditada.

Ema suutis end metsas ja isatalus siiski nii varjata, et teda ei saadud kätte ning lapsi üksi ära ei saadetud. «Kord jõudis ema vaevu enne KGB meeste sisse astumist sahvrisse hüpata ja sealt akna kaudu metsa joosta,» meenutab Artemi Pedok. «Üks mees tuli siis minu juurde, andis kommi ja küsis mesimagusalt: «Kus ema on?». Imelikul kombel ütlesin talle, et ei tea seda, kuigi olin enne just ema põgenemas näinud. Olin siis ju vaid umbes nelja-aastane.»

Kulaku naise ja oma tütre varjamise pärast arreteeriti vanaisa 1935. aasta 3. septembril ning ta suri vangilaagris.

Samal aastal sai pereisa ennetähtaegselt vangist vabaks ning ta saadeti Novgorodi oblastisse asumisele. Sellega lõppes ka pere piiramine.

Mees hakkas ehitama uut maja, mille tarvis ta ise lauadki käsitsi välja saagis.

1937. aastal sai maja valmis ning pere asutas ennast sinna kolima. 1938. aasta 6. märtsil arreteeriti isa aga teist korda. 9. aprillil mõistis troika 42-aastase "kulaku" surma ja see otsus viidi täide samal päeval.

24 tunni jooksul pidid kodu maha jätma ka naine ja lapsed. Algas nende Siberi-tee.

Pool klaasi jahu päästis näljasurmast

Pedok meenutab, et Ufa linnas rongilt maha astudes ei olnud küüditatutel mitte kuhugi minna. Lõpuks tuli miilits ja viis vanemad poisid lastejaotuspunkti, sest emal ei olnud neid millegagi elatada.

Seal elasid lapsed sügiseni. Siis viidi nad 120 kilomeetri kaugusele rajoonilinna Birskisse ja pandi lastekodusse.

Ema elas nende läheduses ja tegi enda elatamiseks õmblustööd. «Ta rääkis, et kord sai ta kuu aja töötamise eest pool klaasi jahu ning see päästis ta näljasurmast,» meenutab mees näljaaega.

Lastekodu ajal lõpetas Pedok Bashkiiri Kooperatiivtehnikumi teoreetilise osa. Diplomini ta siiski ei jõudnud, sest pärast 17-aastaseks saamist, 1943. aasta 29. detsembril, värvati ta sõjaväkke.

Sõjaaja elamustest saaks Pedoki ütlemist mööda täiesti omaette loo.

Kuni 1944. aasta aprillini oli ta Kasashtanis ettevalmistusel ning siis saadeti nooruk rindele, kus ta oli sõja lõpuni.

Pärast Teise maailmasõja lõppu teenis Pedok veel viis aastat Tshehhis, Austrias ja Valgevenes ning pärast armeest vabanemist 1950. aastal suunatigi ta Viljandisse.

Partei pärast kaotas direktori koha

«Nii kui siinsesse sõjakomissariaati saabusin, pandi mind auto peale, sõidutati Õisu piimandustehnikumi ja määrati selle sõjalise juhatajaks ja kehalise kasvatuse õpetajaks,» jõuabki mees lõpuks jutuga oma kauaaegse töökoha juurde.

Mis sellise suunamise põhjus võis olla, ei oska ta praegugi öelda.

1953. aasta märtsist nimetati Pedok Õisu kaugõppe konsultatsioonipunkti juhatajaks ning juulist tehnikumi direktoriks.

«Siis hakkas aga partei mulle kõvasti peale käima. Öeldi, et kui oled direktor, pead olema ka parteilane.» Ta tunnistab, et ei julgenud partei teemal üldse kaasa rääkida, sest täpsemal uurimisel oleks ju tema "must" päritolu välja tulnud.

«Laveerisin neil järjest eest ära ning poole aasta pärast pandigi direktoriks üks parteilane. Mina jäin edasi õpetajaks.»

1962. aastal määrati Artemi Pedok kaugõppeosakonna juhatajaks, millega kaasnes aga jälle parteisse värbamise jutt. Mees suutis sellele siiski vastu panna.

Enne pensionile jäämist sai vanemõpetajaks

Kaugõppeosakonna juhataja oli Pedok 30 aastat. Seejärel töötas ta kuni pensionile jäämiseni lihtõpetajana.

Üle 20 aasta andis ta koolis joonestamist, tehnilist mehhaanikat ning orgaanilist ja analüütilist keemiat. Ta on õpetanud aga ka vene keelt, ohutustehnikat, sanitaartehnikat ja muudki.

Pedok on koostanud keemia, joonestamise ja sanitaartehnika õppeprogramme ning juhendanud ja tõlkinud õpikuid. Tema kodust võib leida terve virna tänu- ja kiituskirju.

Pedagoog on töö kõrvalt lõpetanud mitu kooli: 1960. aastal sai ta kaugõppe teel kiitusega Riia toiduainete tehnikumi diplomi ning 1966. aastal lõpetas ta Eesti Põllumajandusakadeemias piimanduse eriala.

72-aastaselt anti Artemi Pedokile ka vanemõpetaja tiitel.

«Oli jah selline üllatus veel enne pensionile minekut!» muigab mees. «Olen aga tööd ka teinud. Kaugõppes õppida ei olnud kerge. Ja samal ajal tuli mul põhitöö kõrvalt täita ka tehnikumi kaadrite töötaja ning tsiviilkaitsestaabi ülema kohustusi. See oli tohutu töö, mida keegi ei tasustanud.»

Saladust tuli hoida 1989. aastani

Suure töörabamise ajal polnud mehel aega mõeldagi selle peale, et õpetajatööd võiks proovida ka mõnes teises koolis.

Õisust leidis Artemi Pedok endale ka abikaasa Helmi. Neiu tuli 1953. aastal sinna õppima ning hiljem õpetas ta koolis 30 aastat piimandust ja joonestamist. Ka Helmi Pedokki on tiitlitega tunnustatud: ta on võitnud üleliidulise sotsialistliku võistluse ja olnud Viljandi rajooni täitevkomitee rahvasaadik.

Praegu on Helmi Pedok pensionil. Abielupaaril on poeg Rein Saari, kes töötab Tallinnas ehitusfirma juhina.

Oma mineviku varjamisest sai Artemi Pedok lahti alles 1989. aastal, kui temani jõudis isa rehabiliteerimise tõend.

«Seniajani elasin aga kohutava pinge all. Kui palju tuli pidevalt ankeete täita!» ohkab mees.

Pärast Õissu asumist tuli tema juurde elama ka ema, kes suri 1966. aastal 68-aastaselt vähki ja on maetud Halliste surnuaiale.

Pedoki noorim vend ja vanaema surid asumisel. Tema vanem vend hukkus aga 1952. aastal Irkutskis topograafiakombinaadis töötamise ajal.

ARVAMUS

Toomas Külvet,
Õisu kooli õppealajuhataja

Õpetajana oli Artemi Pedok väga püüdlik, kohusetundlik ja paindlik õpilaste suhtes. Ta andis selliseid raskeid aineid nagu keemia, millega peab väga kannatlik olema, sest paljudel pea seda ei võta.

Ta on ka väga tagasihoidlik ja tähelepandamatu. Oma minevikust ta kõike ei rääkinud, ja kui rääkiski, siis alles viimasel ajal.

Oma vaba aja veedab Artemi tehnika kallal ja aiamaal. Ta on suvel iga päev seal ning kohendab puid ja põõsaid.