Lia Laats: noorena kogusin filminäitlejate pilte ja kleepisin albumisse, see oli minu jaoks kättesaamatu maa. Siis äkki mängisin ise filmis!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare


Lia Laats meenutab Araku talu õitsvas õues istudes 55 aasta tagust tööd "Elu tsitadellis" filmigrupis.Tänavu möödub 55 aastat Eesti esimese professionaalse täispika mängufilmi valmimisest.

See oli Leningradist tulnud nõukogude rezhissööri Herbert Rappoporti käe all valminud "Elu tsitadellis", mis põhines August Jakobsoni samanimelisel näidendil. Filmile annab väärtuse see, et seal mängivad tollased eesti tippnäitlejad.

Praegu on osatäitjatest meie hulgas veel vaid kaks: Lia Laats ja Gunnar Kilgas. Oma mälestusi sellest, kuidas 1947. aastal Leningradis eesti filmi tehti, oli lahkelt nõus jagama Lia Laats.

Kuidas see juhtus, et just teid valiti Lydiat mängima?

See oli pärast sõda 1947. aastal, kui Rappoport tuli Tallinna. "Elu tsitadellis" stsenaariumi kirjutas Trauberg — ka juut. Rappoporti abikaasa Schildknecht oli kostüümikunstnik ja teine rezhissöör oli Ruf. Eks see filmitööstus ole kogu aeg igal pool juutide käes olnud, no see selleks.

Nad hakkasid Tallinnas näitlejaid otsima.

Sel ajal töötasin ma Estonia teatris, aga olin parajasti kollatõvega kodus. Siis ma juba kurameerisin oma esimese mehe Kalju Vahaga, tema oli ka Estonia näitleja.

Kalju tuleb mind koju vaatama ja ütleb: "Oi, nüüd on meil naised kõik põnevil, Lenfilm hakkab filmi tegema ja valitakse osalisi."

Läks aega edasi ja siis ükspäev Kalju rääkis jälle, et nüüd on häda — Rappoport ei leia Lydia osa peale kedagi. Kõik teised on juba olemas, Nuude on Kuslapi kandidaat, aga Lydia kandidaate ei ole ühtegi.

Mina jäin ikka veel voodisse.

Siis aga oli Rappoport näinud minu fotot. Kalju tuli ja ütles: "Kuule, saa nüüd ruttu terveks, Rappoport tahab sind näha!"

Läks ikka veel mitu päeva, siis ma läksingi. Tehti proovifotod, aga mitte võtteid. Midagi pidi ju tegema, kuigi ma arvan, et rezhissöör oli kohe minu kasuks otsustanud.

Teie ossa kinnitamine ei läinud siiski päris lihtsalt.

Seda rääkis Rappoport. Mina ise ju seal juures ei olnud.

Rappoport tuleb mulle Tallinnas vastu mõni päev pärast seda, kui fotod olid tehtud, surub mul kätt ja ütleb, et nüüd on lõplikult otsustatud.

Mis see tähendab: lõplikult otsustatud? Ta ju ütles, et võtab mu. Oligi suskijaid jälle, nii nagu ikka leidub. Asi läks Karotammeni (tollane partei esimene sekretär — toim.) välja ja Karotamm oli ütelnud — see on nüüd Rappoporti jutt —, et ei saa noorele inimesele kaikaid kodarasse visata. Las inimene areneb.

Asi oli ju selles, et minu ema oli töötanud Eesti Sõjaministeeriumis selle alguspäevadest peale tõlgi-masinakirjutajana. Ta oli korralik ja hinnatud töötaja.

Omal ajal lasti kõik kõrgema sõjaväekooli diplomitööd, mis pidid olema väga täpselt vormistatud, emal trükkida. Ta ei jõudnud kõiki äragi teha. See oli tal lisateenistus, trükkis mõnikord veel poole ööni kodus ka.

Neljakümnendal aastal, kui venelased tulid, viidi ta koos Eesti ohvitseridega Värskasse. Iga päev jäi osa mehi kadunuks, nad lasti lihtsalt maha.

Üks vene ohvitser tõi mu ema viimasel minutil sealt mootorrattaga ära. No vaat venelane on ikka niisugune suure hingega inimene. Ema rääkis hiljem, et ei tea, kuidas ta tagasi sai — sakslased ju tulid juba.

Aga hiljem, kui juba filmimine käis, ei olnud mitte mingeid probleeme.

Te mängisite koos väga tunnustatud näitlejatega.

See plejaad oli meie raudvara. Peaosa mängis Hugo Laur, tema naist Aino Talvi, proua Väriheina Meta Luts ja härra Väriheina Johannes Kaljola — kõik tolleaegsed kandvad Tallinna draamanäitlejad.

Ma lihtsalt ei uskunud, et see on tõsi! Kui olin noor, siis korjasin filminäitlejate pilte ja kleepisin neid albumitesse. Mulle oli see täiesti kättesaamatu maa.

Kui ma nüüd ise filmi sattusin, siis kartsingi alguses, kuidas ma seal hakkama saan. See oli heas mõttes shokk.

Mis tasemel Rappoport rezhissöörina oli?

Ta oli Saksa juut, ta põgenes Saksamaalt algul Ameerikasse ja siis Venemaale. Küllap ta väga kõva käsi ei olnud, Hollywoodis ta nähtavasti jalgu alla ei saanud.

Mis keeles te rezhissööriga suhtlesite?

Vene keelt valdasid Laur, minu meelest ka Andres Särev ja muidugi Lembit Rajala, kes Liidu tagalast tuli. Betty Kuuskemaa, Gunnar Kilgase ja Aino Talviga rääkis Rappoport saksa keelt. Mina olin koolis inglise keelt õppinud ja minuga suhtles ta inglise keeles. Tema oskas kõiki keeli, läks sujuvalt ühe pealt teisele üle.

Omavahel rääkisime muidugi eesti keelt.

Kuidas näitlejad selle stsenaariumi suutsid vastu võtta?

Ega ei jäänud ju midagi üle, me omavahel rääkisime ja naersime küll, aga parata polnud midagi. Üldse seda ideoloogiat ei võetud vastu. Tööd tuli aga tõsiselt teha.

Igale poole pandi sisse rahvatantsud — olevat rahvuslik. See oli juba üks naeruväärne asi: ei tulnud välja mitte ühtegi Eesti filmi, kus ei oleks olnud rahvatantsu ja pillimängu.

Tööd võtsid ikka kõik tõsiselt. Varem olid filmi teinud Laur ja Ants Eskola, teised vist mitte.

Mul oli suur austus vanemate kolleegide vastu.

Ega praegu päris sellist suhtumist vist ole.

See oli vist "Postimees", kes helistas mulle ja Baskinile, vanadele tegijatele, ning küsis vana-aastaprogrammi kohta. Mina ütlesin, et oli väga hall ja igav, et ootasid kogu aeg, millal nalja saab, aga ei tulnud ega tulnud. Sama oli rääkinud Baskin ka.

Selle peale vastas mänedzher Kadri Tali, et vanad ei võta uut vastu, aga tema olid selle tegemise ajal palju naernud. Ma oleksin vastanud: jah, tihti on nii, et kui tegija naerab, siis võib juhtuda, et publik ei naera. See ei ole mitte esimene kord. Nojaa, aga üldine suhtumine on ikka, et see on juba ajast ja arust.

Mina tollal ei uskunud, et ma olen tõesti nende näitlejatega koos ja teen tööd. Estonias puutusime ju ka kokku, aga mitte iga päev.

Kuidas nemad teisse suhtusid?

Väga hästi ja abistavalt, ei olnud absoluutselt sellist hoiakut, et mis see plikatirts ka on.

Filmimine oli Leningradis. Kas näitlejad lubati teatrist nii pikaks ajaks ära?

See oli ju kõigile suur asi. Küllap Lenfilm maksis ka, et teater oma töö ümber seadis. Tallinnas olid ainult välivõtted Pirita-Kosel, kus oli professori maja. Kõik ülejäänud olid paviljonivõtted ja tehti Leningradis.

Olite noor ja ilus tütarlaps, kas teil seal mõni austaja ka tekkis?

Näitlejate seas küll mitte, aga see stsenarist, Trauberg... Tal oli auto, Pobeda, sel ajal oli see suur asi. Siis ta tuli, sõidutas mu hotelli ja suudles kätt, ja teine kord jälle. Kui see juba kolmas kord juhtus, kutsusin teisi näitlejaid kaasa. Ma ei tahtnud, et ta rohkem tuleb.

Mis filmimisest meelde on jäänud?

Seal on üks stseen, kus Kuslap tuleb külla ning tema ja professor Niilase vahel tekib konflikt. Lydiale Kuslap juba meeldib, ta purskub nutma ja hakkab isale vastu. Ma ise mõtlesin küll, et isal on õigus, aga noh...

Võeti mitu korda ja mul enam ei tule neid pisaraid mitte kusagilt. Korraga tõuseb Rappoport püsti ning ütleb väga resoluutselt ja kurjalt: me võtame ühe duubli veel ja kui hakkama ei saa, siis tuleb valida uus näitleja, sest see on võtmestseen.

Mina lähen näitlejate puhkeruumi ja puhken nutma, ise nii õnnetu, nii õnnetu. Siis tulevad Laur ja Kaljola ja vaikivad. Eks nemad said juba aru, milles asi oli. Ei lohuta mind ka. Vaatavad nii kaasatundva pilguga ja mul pisarad muudkui jooksevad.

Assistent tuleb ukse peale ja vaatab mulle otsa: "Nüüd tulge, võte!"

See oli rezhissööril vana taktika, aga mina ei olnud sellest kuulnud.

Raske oli leida fotosid selle filmi tegemisest.

Mul oli väga palju fotosid võtteplatsilt ja need olid kõik albumisse kleebitud. Aga skulptor Vomm tegi minust büsti, küsis fotosid ja võttis selle albumi enda kätte. Kui ta oli büsti juba valmis saanud — see oli näitusel ka veel —, küsisin ta käest, kus need fotod on. "Oi, ma ei tea, ma pean otsima."

Ja ta otsis neid kuni surmani. Läks mul terve see albumitäis, jäigi tema kätte.

Üks foto on mul siia jäänud. Olen siin koos Uno Loidiga Pärnu teatrist. Tema kandideeris siis Kuslapi osa peale, aga ei läinud läbi, kuigi meie arvasime, et tema sobis rohkem, ta oli nagu noorem. Võeti ikka Rudolf Nuude.

Seesama foto, mis teil on, see on õhtul hilja võetud.

Issand, kui ma nüüd vaatan seda pilti, siis nagu oleks kõik eile olnud. Tõesti. Seal oli võrdlemisi jahe ja...

See on nüüd päeval võetud. Aga päikest oli veel vähe. Neil olid niisugused peegelplaadid, mis peegeldasid päikese sulle näkku. Katsuge siis silmi lahti hoida.

Siin on mul silmad lahti. See on kindlasti proovi ajal pildistatud, siis ei olnud otsevalgus nii kõvasti peal, päikesest aitas. Aga nii kui võtteks läks, suunati need peeglid näkku. See oli nagu hiina piinamine sõna tõsises mõttes. Silmi lahti lihtsalt ei saa ja kui saad, siis hakkavad pisarad voolama. Isegi kui filmi vaadata, on näha, et püüan vaevaga silmi lahti hoida ja ise räägin suurest armastusest. (Naerab.)

Ja näete, hambad, need on mul ekstra tehtud, peale lükata. Mul endal nii ilusaid hambaid ei ole.

Kuidas teisse Leningradi stuudios suhtuti?

Meie näitlejatel oli oma distsipliin ja kutse-eetika. Meile öeldi, mis kell peab kohal olema. Auto tuli täpselt järele, jõuame pärale, aga grimeerijate uks on kinni — mitte kusagil mitte kedagi. Meie ootame. Lõpuks nad tulevad, aga keegi meie näitlejatest ei teinud ühtegi märkust.

Järgmine kord jäid nad jälle hiljaks. Siis hakkas neil piinlik, sest meilt ei tulnud mitte mingit nurinat. Edaspidi olid grimeerijad ja kostümeerijad juba enne meid kohal.

Teistest filmigruppidest käidi aga vaatamas: missugune vaikus, tehakse tööd. Ja me olime kogu selle aja autahvlil.

Me kartsime, et kui Laur... Ta hakkas ju vahel napsitama ja siis oli kadunud. Aga ei juhtunud seal kellegagi midagi.

Kas Rappoport näitlejate peale karjus ka?

Ta läks vahel närvi, aga näitlejate peale ei tõstnud mitte kunagi häält. Tehnilise personaliga pahandas küll. Aga ega ta niimoodi karjunud, et üle stuudio, ainult paar sõna ütles kõvasti. Läks assistendi juurde ja käratas talle korra.

Kas filmis mängimise eest maksti hästi?

Ma täpselt ei mäleta, aga ikka maksti, kuigi seda oli teiste maade filmihonoraridega võrreldes vähe. Tasu oli nii 16 000 vana rubla ümber. Seda ei antud korraga kätte, aga sa võisid võtta raha välja teatud aja järel.

Millised olid elamistingimused?

Elasime tsaariaegses hotellis Astoria. Autodega sõidutati. Kui oli võttest vaba päev, küsiti isegi, kas tahame kuhugi minna. Tuldi igati vastu. Me elasime seal nagu kuninga kassid.

Kas teil oli hotellis omaette tuba?

Mind pandi ühte tuppa Betty Kuuskemaaga, aga hiljem olin üksinda. Tema oli siis juba nii vana kui mina praegu.

Betty Kuuskemaa tuli Rootsist tagasi. Ta oli elanud seal mõnusasti sotsiaalkorteris, aga ta mees oli siin, poeg sai sõjaväes surma ja pojapoeg Jüri Kuuskemaa oli veel päris väike. Nende pärast tuli ta tagasi, kasvatas pojapoja üles.

Kunas oli esilinastus?

Sellist pidulikku esilinastust, nagu praegu tehakse, ei olnud. Ülevaatus tehti Helioses, seal kingiti ka lilli ja peeti kõnesid. Esimest korda näidati filmi kas 1948. aasta aprillis või nii.

Samal kevadel sain juba Stalini preemia.

Kõik oli ikka väga hea, ainult meie komsorg Raudkivi ütles, et noh, kui Lia sai Stalini preemia, siis pole sel mingit väärtust.

Kas see preemia teie elu ka mõjutas?

Estonia jagati ju pooleks. Draama läks Draamateatrisse, ooper, operett ja ballett jäi Estoniasse. Meid mehega — siis me olime juba abielus— saadeti Pärnu Endlasse. Minu esimene mees oli operetikoomik, rahvale meeldis ta väga, ja Pärnus tehti operetti. Teised ei jõudnud ära imestada, et meid sinna saadeti, olime ju mõlemad juba tegijad.

Meil algas puhkus ja me läksime Pärnusse vaatama, kus me siis sügisel elama hakkame.

Ühel hommikul tullakse sinna, kus me elame, koputatakse ja lauldakse: "Soovime õnne, soovime õnne!"

Mis lahti on? Mul ei ole sünnipäev ega midagi.

Sain Stalini preemia!

Nojah, paari päeva pärast läksime Tallinna tagasi. Ja siis järsku kutsutakse meid peanäitejuhi Lauteri jutule

. "Meil tulid mõned kohad juurde ja nüüd on võimalus teile tööd pakkuda."

Mees hakkas midagi nagu mõtlema, aga mina ütlesin: "Ei, meid on määratud Pärnusse ja sinna me läheme!"

Kusjuures ma ootasin siis juba esimest poega, ise veel ei teadnudki. Mind ei oleks sellepärast kah tohtinud mujale saata, sel ajal oli selline seadus.

Kui poiss oli juba sündinud, hakkasin Endlas tööle. Mõne päeva pärast torgatakse paberid ette: komsomoli! Stalini preemia laureaat ju.

Ma teadsin, et ema pärast ei tohi ma vastu hakata, kuigi iseloom oli mul väga kange. Ma ütlesin naistepäeval ka kõva häälega, et mina ei ole nõukogude naine ja mina seda päeva ei pühitse. Noor ja loll! Hoia suu kinni ja ole vait, pärast ma õppisin selle ära.

Astusingi siis komsomoli. Läks paar kuud mööda, hakkas see 1949. aasta küüditamine ja Siberisse viimine.

Tehti erakorraline komsomolikoosolek ja mind visati välja. Niisuguse taustaga inimene! Eestlasele on see ju väga iseloomulik, et valvsus peab kõva olema, ükskõik mis poole peal sa oled.

Formuleering oli selline, et rahvavaenulik element on pugenud kuulsusrikkasse komsomoliorganisatsiooni eesmärgiga seda seestpoolt õõnestada.

Süda valutas, ema pakkis juba kaks kohvrit kokku, et on minek. Aga ei, niipalju see Stalini preemia vist mõjus, et meid ei küüditatud.

Kadunud Karin Ruus, Neeme Ruusi abikaasa, oli tol ajal ka näitleja Endla teatris. Ma ei tea teist nii toredat inimest: abivalmis ja missuguste teadmistega — elav entsüklopeedia! Aga ta oli nagu natuke maa pealt lahti, hõljus pilvedes.

Tema ütles mulle: "Lia, ma tulen kaasa, lähme julgeoleku ülema juurde!" Ootas, kuni ma seal olin.

Küsisin siis Pärnu julgeoleku ülemalt, mis ma pean peale hakkama. See muidugi ütles, et ei midagi, töötagu ma edasi. No nad on ju päris kenad inimesed, kui sedasi sinuga räägivad.

Siberist päästis vist ikka jah see preemia.

Saite rahapaki pihku ja igal pool oli vägev tiitel ees.

Saime 50 000 rubla kolme peale: Laur, Rajala ja mina. Sel ajal oli see ikka ränk raha, 450 krooni oli näitleja palk.

Stalini preemia laureaat oli kirjas igal pool, suurelt afiððidel ja kavalehtedel. Ja märk pidi olema alati rinnas, kui esined aktustel ja mujal.

Olime ükskord kontserdisaalis, tegime sellist segakava, nagu siis moes oli. Seal esines ka Hugo Laur. Minul ei olnud märki rinnas. Mul oli meeles küll, et peab olema, aga ma andsin oma märgid lastele mängida ja siis, kui ma hakkasin ära tulema, ei leidnud lapsed ega mina seda üles.

Kohe tuldi küsima: "Kus on märk?"

Ütlesin, et ma unustasin, ei saanud ju öelda, et on laste käes mängida ja kadus ära.

Kui Laur oli esinenud, krutiti tema rinnast märk ära ja pandi mulle külge.

Kas siis jõudsid teie pildid ka müügile?

Ei mäleta, siis ei müüdud, see ei kõlvanud nõukogude inimesele. Hiljem küll, aga siis ei olnud see enam midagi.

"Elu tsitatellis" näidati teistes riikides ka. Ratassepp käis tol ajal Prantsusmaal ja rääkis, et Pariisis olid olnud minuga suured reklaamid kinode kohal.

Kas te puutusite kokku ka vene näitlejatega?

Boriss Livanov oli tõeline meister, väga populaarne, aga suur napsi- ja vembumees. Temal olid parajasti kõrvalpaviljonis võtted. Et meie olime üle terve Lenfilmi kuulsad oma distsipliiniga, siis käis ka tema meid seal vaatamas. Talle hakkasid meie näitlejad hirmsasti meeldima, ta hoidis meiega kogu aeg kontakti.

No ja ükskord oleme meie enne Tallinna rongi peale minekut Astorias ja sööme. Korraga ilmub Livanov. Svipsis, ja kohe konjakipudelid meie lauale. Kõik restoranis tunnevad teda, austavad oma kunstnikku ja peavad lugu.

Sel ajal ei olnud Eestis suhkrut saada, aga Leningradis oli. Viis kilo võis korraga osta. Mina vaatan, et kell on nii palju, lähen toon selle suhkru ära — ümber nurga oli pood.

Kui tagasi jõudsin, olid meie omad juba lauast püsti tõusnud.

Livanov ütleb muidugi, et aega on, ärgu me muretsegu, tema võtab takso.

Taksopeatus oli sealsamas hotelli ees, aga see oli ju see aeg, kui taksojärjekorrad olid maailmatu pikad.

Tuleb takso, Livanov läheb keset tänavat, käed-jalad laiali, takso sõidab mööda. Järgmine samuti.

Kui tuli kolmas auto, hüppas ta sellele kaksiratsa kapoti peale. Ta oli pikk ja jõuline mees. Hüppas sinna kapoti peale ja küsis: "Kas sa ei tunne mind ära?"

Muidugi juht tundis.

Nüüd oli juba küsimus, kas jõuame või ei. Juht võttis meid kõiki peale.

Vaksalis olid kõrged trepid. Livanov võtab minu viiekilose koti, hakkab minema, aga kott kukub maha ja kõik see suhkur on trepi peal laiali. Minul nutt kurgus, jumal hoidku, enam ei jõua minna ostma ja suhkrut on meil nii vaja.

Siis ta korjas pealt peoga ühte teise kotti nii palju kui sai, aga suur hunnik jäi maha. Ja nii kui me vagunisse astusime, oli vile ka. Võib öelda, et kannad olid veel platvormil, kui rong juba läks.

Praegu on kõige populaarsem teie filmidest vist "Siin me oleme".

Lihtsalt uskumatu, et see nii rahva sekka läks. Smuuli tekst, eks see ole ka omaette väärtus.

Seegi film on juba ajalugu. Kõik meespeaosalised on meie hulgast läinud.

Esimese filmi ajal ma olin ikka eufoorias. Nägin esimest korda üht katkendit ja mõtlesin: "Issand, kas see olen tõesti mina — nii ilus!" Ega ma seda kellelegi ei hinganud. Oma kujutluses olin hoopis teistsugune.

Esimene film oli sellepärast tore, et ta oli esimene ja tegin seda koos selliste näitlejatega.

"Siin me oleme" filmimise ajal mõtlesin juba, et mis see Ervin vigurdab, ütlen talle, et ärgu nii palju tätutagu, ei saa nüüd Kiirest enam lahti!

Milline filmidest, kus olete mänginud, teile endale kõige rohkem on meeldinud?

Raske öelda, vist "Mehed ei nuta".

"Elu tsitadellis"

August Jakobsoni näidend valmis 1945. aastal ja kajastab nõukogude korra kehtestamist Eestis ühe perekonna näitel.

Professor August Miilas on eakas teadur, kes on oma maja taraga ümbritsenud ja tõlgib seal Homerost, uskudes, et välisilmas toimuvad muutused temasse ei puutu.

Tal käib tihti külas kirjanik Ants Lillak, kes mõistab nõukogude ideaale kohe algusest peale.

Positiivsed on ka kaks professor Miilase nooremat last. Lydia armub pere teenija Anna poega, suurt kasvu, tugevasse ja julge pilguga punamajor Kuslapisse. Lydia kaksikvenna Karli suurim unistus on Punaarmees võideldes hävitada maa pealt viimnegi faðist.

Kui ema Eeva Miilas ütleb end poja pärast hirmu tundvat, lausub major Kuslap: "Ja ometi — sel ajal, kui teised temaealised võivad minna läbi maailma uhkelt sirgetena, pea kuklas, peab tema hiilima mööda varjulisi kohti. Väejooksik! Äraandja! Argpüks, kes ei julgenud osa võtta maailma õnne kaitsmisest. Andestage mu otsekohesus — te olete väga lähedal suure roima sooritamisele."

Selle peale kasvab Eeva Miilas lõplikult ümber.

Negatiivsete tegelaste hulka kuulub ehitusmeister Friedrich Värihein koos oma naise Emiliega. Nemad tunnevad muret ainult oma varanduse pärast, mille nad on osanud osavasti päästa, ning kardavad ja põlgavad nõukogude võimu.

Kõige hirmsamad tegelased on aga professor Miilase poeg esimesest abielust, kõvera muigega Ralf ja professori vennapoeg, pidevalt kummardav ja käsi hõõruv Richard.

Ralf saadab raadiosaatjaga vaenlasele andmeid, püüab võrgutada oma poolõde ja vägistada võõrasema. Richard kirjutab aga arstina kodanlikele prouakestele välja arstitõendeid, et nood ei peaks kaasa lööma sotsialistlikus ülesehitustöös, ning võtab neilt tasu õhtuti natuuras.

Ralfi ja Richardi paljastamisega ei lähe kaua aega. Selgub,et major Kuslap, kes on jõudnud olla vahepeal ka koonduslaagris, tunneb Ralfis ära laagri komandandi, kes tuleriidal elusaid inimesi põletas, Richardis aga koonduslaagri arsti. Punaväelased arreteerivad mõlemad.

Professor Miilas saab aga aru, et nõukogude korra ajal pole võimalik olla apoliitiline, ning lubab teha kaastööd vahepeal partisanina metsas võidelnud ajakirjanikule Jaan Sanderile, kes nüüd lehte toimetab ja kelle ta eelmine kord, kui ta ei olnud veel teadlik, lasi uksest välja visata.

    Tagasi üles