Marko Tiitus: Kes on Eesti kangelased?

Marko Tiitus Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

HILJUTI tähistatud iseseisvuspäeva, emakeelepäeva ja Eesti Kongressi 20. aastapäeva järelmeeleoludes sobib küsida: mis või kes on Eesti?

Võime kirjeldada teda eri külgedelt nagu mis tahes nähtust, kooslust või ideedekogumit. Anti Marguste laul «See on Eesti», mis kõlas möödunud laulupeol, koosneb vanade kihelkondade nimedest: Kullamaa, Märjamaa, Setumaa, Põltsamaa, Tõstamaa. Niiviisi ei moodustu Eesti üksnes maakaardil, vaid ka meie ajaloolis-kultuurilises mälus kihelkondadest.

Eestit kirjeldades võime võtta aluseks tema pinnavormid, maastikud, looduslikud kooslused ja ökosüsteemid ning imestada, kui palju mitmekesisust mahub sellele väikesele maalapile. Võime kirjeldada Eestit tema riiklike struktuuride ning välispoliitiliste suhete ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, ajaloo, kultuuri või majanduse kaudu.

MINULE KUI vaimulikule ja hingekarjasele on Eestist mõeldes ja kõneldes kõige olulisemad ja kallimad inimesed. Kas kõlab paatoslikult?

Tõepoolest, eestlaste eneseteadvusele on iseloomulikud rahvuskangelaste puudumine ja ennatlikult skeptiline suhtumine neisse, kellest võiksid kangelased või arvamusliidrid kujuneda. Meil pole oma ajaloost võtta kuningaid, väepealikke ega riigiisasid, kellega end juba põnnipõlves samastada.

Kunagi laulsid metsavennad küll kuldajast, kui Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Paraku on tänapäeval vähemasti viimati nimetatu roll Eesti omariikluse ajaloos liiga kahemõtteline selleks, et koolilapsed kõigis suuremates linnades tema monumendi jalamile lilli võiksid viia.

KÜLLAP ON president Toomas Hendrik Ilvesel õigus, kui ta Eesti Kongressi 20. aastapäeva kontsertaktusel peetud kõnes ütles, et kuigi vahel õhkub ühiskonna mõnest osast iha ühe ja ainsa Pater Patriae (rahva isa) järele, teeb meid riigi ja rahvana tugevaks just tolle puudumine. Ta lisas: «Tark oleks lõpetada ikka veel kestev sõnasõda selle üle, milline inimene või rahvaliikumine mängis Eestis iseseisvuse taastamisel peamist rolli. Me teame ju, et mõttetu vägikaikavedu iseseisvuse isaduse küsimuses mürgitab me tänapäeva ning teeb meid seetõttu väiksemaks ja nõrgemaks.»

Meie kõigi tunnustuse pälvinud iidolite ja kultuuriheeroste, rahvuskangelaste ja isakeste puudumine hajutab vastutust ning on demokraatlikule mõtteviisile kohasem. Sellegipoolest jääb küsimuseks, kellest võetakse mõõtu ja kelle järgi joondutakse.

Kas Eesti kangelased on selgeltnägija Nastja, «Baari» Paavo ja «Tõehetke» Lilit? Või hoopistükkis Andrus Kivirähki «Rehepapist» pärit Muna Ott, kes Vanapagana teenistusest vabanenuna leiab endale koha kirikuõpetaja majapidamises? Ott saab üldise imetluse osaliseks.

Vanad mehed võtavad temast kõneldes piibu suust ja tähendavad aupaklikult: «Vat see poiss oskab elada! Ei põlga ühtegi peremeest! Sest olgu leivaisaks Vanapagan või kirikuhärra — õige mees on ikka omadega mäel!»

MINU ARVATES on Eesti kangelased need mehed ja naised, keda president Ilves Jaan Krossi matusetalitusel nimetas lõimevedajaks või keda Jaan Lattik kutsus sidepidajaks aja ja igaviku vahel.

1944. aastal kirjutas Jaan Lattik: «Meiesugune kaine, julge, töökas ja elava usu ning lootusega pühitsetud vaba põhjamaa rahvas teab väga hästi, et igavese aja äraarvamata rikkuste tagavarast on ka meie jaoks määratud kindel osa. Meiegi nimi seisab suures eluraamatus.

Ainult laisku ja halbu ning viletsaid võitlejaid ei peeta ka Jumala riigis meeles. Olla sidepidajaks aja ja igaviku vahel — see on uhke ülesanne.»

Rääkides lõimevedajatest ja sidepidajatest, ei pea ma silmas üksnes poliitilist või kultuurilist eliiti või neid, kellest kõnelevad ja kirjutavad kroonikud ja ajalooõpikute autorid. Mõtlen nende all paljusid avalikkusele tundmatuid mehi ja naisi, kes on tahtnud, julgenud ja osanud võtta oma õlgadele vabaduse ja vastutuse mitte muganduda praeguse ajaga, olla suuremad oludest ja saatusest ning saada oma sõnade, kuid veel enam oma tegude ja olemise kaudu prohvetlikuks märgiks, südametunnistuseks ning julgustuseks oma kaasaegsetele ja järeltulijatele.

Eesti vabariigi 71. aastapäeva aktusel Estonia kontserdisaalis ütles Tunne Kelam: «Otsustavaks praegusel momendil ei ole mitte edukad manipulatsioonid ja manöövrid, vaid meie valiku puhtus — moraalne vundament, millele me oma iseseisvust ehitama hakkame. Aktuaalsem kui kunagi varem on tähendamissõna mehest, kes oma hoone ehitas kaljule. Sajud ja tormimöll ei suutnud hoonet kõigutada.

Ebamoraalsete ja loomuvastaste kompromisside liivale rajatud hoone võib praeguses päikesepaistes näida moeka ja rentaablina, ent hakkab esimese rajuilma mõjul pragunema.»

APOSTEL PAULUS, kirjutades kristlikele kogudustele, saarekestele manduvas Rooma impeeriumis, mida iseloomustasid moraalne mugandumine ja üleüldine väärtuste devalveerumine, õhutas neid kasvama.

Me võime lugeda: «… kuni me kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea — Kristus.» (Kiri efeslastele 4:13—15)

ÜLESKUTSE kasvada ja saada täismeheks on eriti tähtis lapsikus ühiskonnas ja kultuuris, kus väärtustatakse noorust, kergemeelsust ja naudinguid. Kus sihiks on olla õnnelik, muretu ja vaba, rahuldada oma ihasid, rikastuda kiiresti ja vahendeid valimata ning kus probleemidest rääkida ja tõsiasjadele näkku vaadata on tihtilugu ebapopulaarne või lihtsalt nõme.

Täisea mõõt eeldab ennekõike moraalsete valikute puhtust: et meie tegusid ei määraks niivõrd pragmatism, kuivõrd eetilised põhimõtted. See eeldab vastutust.

Iseseisvus tähendab julgust ja valmidust seista omil jalul, mõelda oma peaga, otsustada oma südamega, riskeerida oma eluga, vastutada mitte üksnes kõige lähemate, vaid ka järeltulijate ja igaviku ees.

ÜKS EESTI kangelasi Enn Soosaar, vaimuhiiglane ratastoolis, nagu teda nimetas «Eesti Päevaleht», üks nendest meestest, tänu kellele on meil eestlasena võimalus ja kohustus olla suur oma vaimses enesetunnetuses ja moraalses puhtuses, avaldas 2007. aastal raamatu «Isa ja aeg». Selles meenutab ta oma isa, Hageri ja Tallinna Jaani koguduse õpetajana töötanud praost Albert Soosaart.

Raamatukese lõpus on prohvetlikud sõnad: «Meie, kes me olime määratud nuriajas elama, peame tahtma ja suutma oma minevikuga toime tulla. Mineviku taak lohiseb meil sabas, kammitseb edasiliikumist. Ei unustamine ega õigustamine, veel vähem vastutusest kõrvalehiilimine või vastutuse veeretamine anonüümsete «pahade» kaela ei aita meid oma ajalooga kokkuleppele jõuda.

XXI sajand ahvatleb taas. Ja hirmutab ning hoiatab. Taas peaksime paluma: «Ära pane meid proovile! Päästa meid kurjuse meelevalda sattumise eest!» Taas peaksime manitsema: inimene ei ole kõigi ja kõige mõõt, ei ole A ja O sessinatses meie ühises maailmas. Mina, sina, tema, meie kõik peame ennast talitsema ja mõistma oma vältimatut kohustust vastutada ligimese ja Kõigekõrgema ees. Et ei korduks, mida me ei taha, et see korduks.»