Annely Peebo laulis emale sünnipäeval Valgret

Annely Peebo koos emaga, kelle ta on enne pidu ilusaks sättinud. Viini ooperiteatri solist Annely Peebo käis nädal enne Eurovisiooni lauluvõistlust, mille õhtujuhina ta lavale astub, vanematekodus Võhmas, et emale õnne soovida.

Laupäeva õhtul oli Võhma kultuurikeskuse saalis kaetud pikk pidulaud. Kell seitse istus selle taha üle kuuekümne sugulase ja sõbra, et tähistada pereema Anne Sarve 55. sünnipäeva.

Väikse lapsena Vastemõisa vallast Tamme talust koos vanematega Siberisse küüditatud Anne sai koju tagasi alles üheksa aastat hiljem. Siis lõpetas ta Õisu toiduainetetööstuse tehnikumi ja töötas Võhma Lihakombinaadis kuni selle sulgemiseni 1996. aastal.

Oma tulevase mehe Eduardiga tutvus Anne tolle onupoja pulmas, kus neile mängiti maha pruudipärg.

Perre sündis kaks last: tütar Annely ja poeg Jaanus. Just ema oli see, kes juhatas pisikese tütretirtsu muusika juurde. Annely sõitis juba kuueselt üksi liinibussiga Viljandi vahet ja vudis bussijaamast vapralt muusikakooli.

Isa meenutab kultuurikeskuse fuajees seistes, et muret oli omajagu. "Väike laps — juhtus sedagi, et väsis ära, jäi bussis magama ja sõitis Nuia välja. Siis otsi ja muretse," räägib ta.

Annely vend Jaanus oli kõva sportlane ja käib ka nüüd, mil ta elab Tallinnas ja töötab Ühispangas, mitu korda kuus vanematekodus, et linnakärast eemale saada. Ta mängib veel praegugi Võhma jalgpallimeeskonnas ja on just Nuiast võistlustelt tulnud. Jaanus ütleb, et sai oma kaks aastat vanema õega normaalselt läbi, nii nagu õde ja vend ikka.

"Eks tuli kiskumist ka ette," lisab ta. "Seda küll ei olnud, et ta oleks mind kamandama kippunud. Tal polnud selleks aegagi, õppis koolis hästi ja käis Viljandis muusikakoolis. See oli päris suur koormus."

Jaanus leiab, et mida vanemaks nad õega saavad, seda lähedasemaks nad muutuvad. "Annely helistab mulle peaaegu iga päev. Meil ei ole peres nii, et üks ei tea, kuidas teistel läheb."

Vend ei tunne õe pärast muret, sest teab, et kõik, mida too ette võtab, lihtsalt peab õnnestuma.

Külalised kogunevad aegapidi. Lisaks Jaanusele ja isale võtavad neid vastu ka Jaanuse naine Anneli nende väike poeg Sten-Jan.

Sünnipäevalaps ise koos tütrega on end ikka veel kodus sättimas. "Ta võis ju teile lubada, et saab tükk aega varem valmis, aga ma hästi ei usu seda," on tütar Annely eelmisel õhtul läbi telefoni seletanud. "Ema on nii hea inimene, et tahab vastu tulla ja lubab küll, aga pärast jääb ikka ajahätta. Ma ütlesin, et praegu saab ju kõike tellida, las ma teen sulle selle laua, aga tema tahab kõike ise teha. Salatite lõikumine ja garneerimine ja kõik — teate küll, kui suur töö see on ja kui palju aega võtab. Seda ma küll ei taha, et ta, põll ees, pildi peale tuleb."

Ajakirjanikele on põgusaks kohtumiseks aeg määratud otse enne peo algust.

Annely klaveriõpetaja Katri Jänes, kes on samuti Võhmasse kaasa tulnud sooviga korrakski näha seda väikest armast tüdrukut, kellele ta kaheksa aastat Viljandi Muusikakoolis klaverit õpetas, jutustab, kui tore ja naerusuine Annely oli.

"Paar esimest aastat oli ta väga edukas, siis aga väsis vist ära. See pole lihtne niiviisi Viljandi vahet sõita ja eks ta huvi kaldus järjest rohkem laulu poole ka, aga alla nelja ta klaveritunnis küll kunagi ei saanud," jutustab ta, ise aknasse kiigates, kas Annely juba tuleb.

Õige veidi enne peo algust sõidabki ukse ette auto, mille roolis on Annely abikaasa Tõnis Peebo.

Autost väljuvad Annely, kes tunneb kõige suuremat muret sellepärast, et mitte teda ei tähtsustataks, kui ometi on ema pidu, ning sünnipäevalaps, kelle tütar on peo puhuks ilusaks sättinud.

Annelyl on Tallinnast kaasas klaverisaatja ja toodud ka klaver, et emale sünnipäeval laulda.

Mu ainsaks küsimuseks sel ilusal õhtupoolikul jääbki, mida Annely oma emale laulab.

"Valgret, see meeldib talle väga."

Valgret esitab Annely Peebo ka tuleval laupäeval, kuid siis juba märksa suuremale kuulajaskonnale. Koos teise Eurovisiooni õhtujuhi Marko Matverega laulab ta "Muinaslugu muusikas".