Valdur Malmre,
tuuliku välislahenduse autor
Karula tuulik vääriks omaette lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LIISI SEILI lugu Mai ja Ilmar Palost 21. aprilli "Sakalas" on kirjutatud sooja südamega ning seda oli mõnus lugeda. Ajaloolise tõe huvides tahaksin siiski täiendada Karula tuulikust pajatavat lõiku.
Artiklist jääb mulje, nagu oleksid tuuliku vare avastanud juhuslikud alpinismihuvilised. Nii see ei olnud. Selle avastajaks tuleb pidada Ilmar Palo ennast, kes, mägede maitse suus, teadlikult ronimise treeningbaasi otsides ringi vaatas.
Lossivaremed on ju muinsuskaitse all ja seal turnida ei lubatud. Viljandi "mäehaiged" käisid Karula tuulikul harjutamas juba aastaid enne selle väljaehitamist. Paraku oli see ohtlik, sest puudus korraliku julgestuse võimalus. Pealegi kasutas lähedal oleva maja elanik tuulikut loomalaudana ja pahandas, et ronijad lõhuvad ära torni niigi mäda puitkatuse.
Kui tuulikus loomi enam ei peetud ja kolhooski polnud sellest huvitatud, tekkis võimalus sellest midagi ehitama hakata. Ilmar palo palus mul koostada väikse visandi. Visandist sai päris korralik projekt, mis nõudis mahukat eeltööd, et selgitada, milliseid elemente peaks treeningutorn sisaldama.
VIGURID TORNI otsas ei ole lihtsalt ilu pärast, vaid ronimis- ja julgestusvõtete harjutamiseks. Torn pole mõeldud vaatetorniks ja võregi selle otsas on vaid igaks juhuks võhikute jaoks.
Torni ülaosa oli enne ehitamist varisemisohus kivivare, mis tuli betoonist katuslaega kindlustada. Vajalikud tugevusarvutused ja tööjoonised koostas tollane EKE Projekti Viljandi osakonna peainsener Väino Taidur.
Armatuurraudade valmistamise, paigaldamise ja betoonitööde tegemist korraldas Viljandi Teedevalitsuse töödejuhataja, matkaja ja alpinist Ülo Mens. Palka nende tööde eest ei saanud meist keegi. Napp toetusraha kulus materjalide ostmiseks.
Kui tornil juba "müts" peas oli, sattus Viljandisse Eesti alpinismile aluse pannud Peeter Varep, kes kohe õhinal kaasa lööma hakkas. Tema abiga sai tehtud torni sisemuse ja juurdeehitise projekt. Ehitasime jällegi ühiskondlikus korras.
TÕELE AU ANDES on Karula tuuliku ehitus teoks saanud ainult tänu Ilmar Palo väsimatule ja aastakümneid kestnud organiseerimisvõimele. Raha ju ei olnud, kõike tuli paluda ja nuruda. Iga sponsorrubla tuli välja kerjata.
Tuulik peaks õigupoolest olema Palo isiklik omand. Temata oleks see tänaseni peremeheta kivivare. Omanik tuli tekitada, et oleks, kelle nimel raha küsida. Eraisik see olla ei tohtinud. Nii saigi omanikuks matkaklubi, mille eesotsas oli sel ajal Mai Palo.
Palode pere palgata tööga hoitakse karula tuulik korras praegugi. Selle ehitus vääriks päris omaette lugu, aga keda see enam huvitab. Seepärast püüangi vaid täpsustada.