Siin lõpetas Ilmar õhtukooli ning sai tööle linaketramise ja kudumise vabrikusse, kus ta teenis elektrikuna leiba üle 40 aasta, pensionile jäämiseni.
Elektrikutöö õppis Ilmar selgeks Norilski niklimaagikombinaadis, kuhu ta asumiseaastatel eestlaste abiga tööle oli saanud. Hilisemas elus näitas Ilmar seda kohta ka oma abikaasale ja kahele pojale, organiseerides selleks Norilskisse matka.
Elu on saatnud raamatud ja reisihuvi
Mai Palol selliseid vintsutusi seljataga ei ole. Tema soov oli pärast Viljandi 2. Keskkooli (praeguse maagümnaasiumi) lõpetamist minna ülikooli geoloogiat õppima.
Et sellele erialale võeti vaid noormehi, tuli tüdrukul aasta hiljem Tallinna Kaubandusministeeriumi Õppekombinaati astuda. Ja kuigi ta oli soovinud õppida mööbli- või raamatukaubandust, omandas ta valmisriiete kaubanduse eriala.
Sellegipoolest sättis Mai Viljandisse tagasi tulles sammud otse raamatupoe poole ja küsis sealt kohta. Sel korral sai ta eitava vastuse, aasta pärast tekkis aga võimalus sinna asendajaks minna. Hiljem lõpetas Mai töö kõrvalt ka Leningradi Raamatukaubanduse tehnikumi. Samale kauplusele on ta truuks jäänud tänapäevani.
Päris kõrvalehüpeteta pole naise karjäär siiski läinud. Ühe ülemusega tekkinud ebakõlade tõttu töötas Mai kolm aastat oma teise huvi, reisimise alal.
Ta rajas Viljandisse Tallinna reisibüroo Viljandi filiaali ning asus ekskursioone korraldama. «Sellest see ekskursiooniäri siin arenema hakkaski,» arvab Mai.
Matkavõistlus pani inimesed rändama
Matkapisik on Mai Palol veres keskkooliajast.
«1950. aastate lõpul hakati Eestis korraldama üleriigilist matkavõistlust, mis käis ka koolide vahel,» kirjeldab naine tollaseid traditsioone. «Iga matkal käidud päev andis ühe punkti. Ja nii käiski hirmus punktide tagaajamine.»