HARIDUS ON teema, mis on olnud juba mõnda aega Viljandis päevakorral. Sellest rääkimist pean aga alustama õiendusega.
Tauno Tuula: Kas ja miks me kardame uut?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetaja Alli Lunter nentis 11. märtsi «Sakalas» ilmunud arvamusartiklis, et koalitsioonikomisjonis pole ühtegi pedagoogilise hariduse ega koolis töötamise kogemusega inimest. Pean tõdema, et ta eksis: lausa mitmel komisjoni liikmel on haridusalane taust. Üks neist on pedagoogilise kõrghariduse (Tartu ülikooli lõpetanud matemaatik-pedagoog) ja koolis töötamise kogemusega (üheksa aastat Vana-Võidu tehnikumis), teine olnud Tallinna polütehnilise instituudi õppejõud ning kolmas lõpetanud Tallinna pedagoogikakooli.
Peale suvalise arvandmete moonutamise väidab Alli Lunter, nagu oleks linnapea sõlminud lepingu haridusministriga. Tegelikult kirjutas too alla ühiste kavatsuste protokollile. Nendel kahel asjal tuleb osata vahet teha.
Aga las jääb õpetaja artiklile hinnangu andmine parem tema õpilastele.
ET ARVUDEST on juba küllalt kirjutatud, keskendun mina kuvandile uuest koolist ja selle õpetajast.
Tunnistan ausalt, et olin ise nii õpilane kui pedagoog ajal, mil õpetaja tundis ennast klassis kuningana, ja seetõttu pole mul tervikpilti, mis riigigümnaasiumis saama hakkab. Samas Tallinna ülikooli õppejõu ja kahe magistri isana olen kõnealusest koolisüsteemist kuulnud.
Kui minu ajal tundis ja ka tänases Viljandis tunneb õpetaja ennast kuningana, teades, et õpilasel pole mitte mingisugust võimalust teda eirata, siis loodavas gümnaasiumis võimaldavad valikained õpilastel õpetajat valida. Et noored saavad ise otsustada, millises loengus nad käivad, peab iga õpetaja õpilasi arvesse võtma — tühi auditoorium tähendab ju töökoha kaotust.
Nii peavadki praegu ebapopulaarsed pedagoogid kartma, sest just nende endi praegused õpilased võivad tulevases gümnaasiumis neilt töö ja leiva võtta.
Tulevase gümnaasiumi õpetajal tuleb silmas pidada, et ta peab olema kõigepealt väga hea innovaatiline ning oma ainet hästi valdav ja edasi andev pedagoog. Tahavad ju õpilased head ja tänapäevast haridust. Teiseks peab õpetaja olema karismaatiline ja noorte seas populaarne, et olla neile eeskujuks ja miks mitte ka iidoliks.
Kui õpetaja eelloetletut suudab, pole tema auditoorium kunagi tühi ja ta võib oma tuleviku suhtes kindel olla. Niisugune õpetaja saab ka ise valida, milliseid õpilasi ta soovijate hulgast üleüldse oma loengutesse lubab.
TULEB TÕDEDA, et oleksin ka ise õpetajana natukene pelglik nii suure väljakutse puhul, kuid isegi keskealisena läheksin ja prooviksin, kas saaksin millegi uuega hakkama.
Õpetajad peaksid rohkem suhtlema ülikoolide noorte õppejõududega, et kohaneda uue olukorraga, kus peab iseenda halbu külgi märkama ja neid tagaplaanile suruma ning arvestama õpilastega palju rohkem, kui praegu pahatihti tehakse. Ühesõnaga: tuleb end õpilastele müüma õppida.
Ootan väga kõrgkoolide noorte õppejõudude arvamust uue gümnaasiumi kohta, sest nemad juba õpetavad nii, nagu meie uues gümnaasiumis kavatsetakse õpetama hakata. Pealegi on neil hea ülevaade eri koolidest pärit üliõpilastest ja seega ka Eesti gümnaasiumiharidusest.
OLLES ISE kuue paralleelkursusega õppeasutuses töötanud, tean, et uues keskkonnas, kus ka kõik teised on «uustulnukad», kasvavad noored tõesti kiiresti suureks. Toonastest 8-klassilistest koolidest tulnud 14-15-aastased õpilased olid sageli juba esimese kursuse lõpuks sirgunud endaga hästi hakkama saavateks noorteks, kes suutsid vajaduse korral oma arvamust kaitsta.
Samuti kujunesid väga kiiresti välja liidrid ja nende tegevus mõjutas suuresti kogu koolielu. Nagu iseenesest moodustusid mitme spordiala võistkonnad ja treeninggrupid, rääkimata isetegevusest ja aineringidest. Keegi neist, kes tolleaegseid tehnikumilõpetajaid teavad, ei vaidle kindlasti vastu, et nood olid pärast kooli lõpetamist täiesti valmis iseseisvaks eluks.
Inimesed muutuvad palju, kui nad vahetavad keskkonda (mitte ei ole ühes õppeasutuses 12 aastat). Näiteks võib õpilane, kes põhikoolis oli alla surutud, uutes oludes väga lihtsalt liidriks saada ning see, kes oli põhikoolis halvas mõistes liider, ei pruugi uues koolis ühtäkki enam «tegija» olla.
Kui põhikoolis on mõni laps olnud üksik «matemaatikanohik», siis uues suures koolis on tal tunduvalt suurem valik ja võimalus endale mõttekaaslasi leida. Samuti ei saa uues keskkonnas ja suures koolis niisama lihtsalt domineerida väikesed halvad grupeeringud, sest nad lihtsalt lahustuvad välismõjude tõttu.
MUIDUGI TULEB uus kool paljuski koolijuhi nägu ning see tähendab, et juht peab olema ülimalt karismaatiline ja innovaatiline — isik, kes suudab luua keskkonna, kus austatakse õpetajat ja õppimist; austatakse oma kooli, selle nime ja sümboleid; kus iga õpilane on uhke selle üle, et ta just seal käib, ja hiljem, täiskasvanuna, selle üle, et ta on just niisuguse kooli vilistlane.
Direktor peab olema isiksus, kel pruugib vaid koolimajja siseneda, et kogu maja, alates klassiruumidest ja lõpetades õpetajate toaga, muutuks heas mõttes vaiksemaks. Säärast isiksust leida ongi vahest üks uue kooli loomise võtmeküsimusi.
KÕNEALUSE gümnaasiumi rajamine pole kindlasti lihtne ettevõtmine. Olin ise samalaadse ümberkujundamise keskel Vana-Võidus, kus halva kuulsusega koolist tuli teha populaarne õppeasutus, ja nõnda on mul ettekujutus, mida see endaga kaasa toob. Samas on mul seniajani soe tunne, kui tänaval tuleb täismees koos perega vastu, võtab käed taskust või peidab suitsu ning ütleb oma abikaasa ja laste kõrval: «Tere, õpetaja!»
Kui meie eesmärk pole teha niisugust kooli, mille lõpetanutel on kogu eluks kaasas parim haridus ja kasvatus, võib selle parem tegemata jätta. Tõesõna, Viljandi ei vaja kooli, kus õpilased, koni peos, õpetajale tere ütlevad.
VANA JA TUTTAV võib küll hea ja mugav olla, kuid uus ei tähenda kohe kindlasti halvemat, eriti kui eesmärk on teha parim. Osa inimesi lihtsalt kardab uut.
Tuleb silmas pidada, et Viljandis ei mõelda praegu välja uut koolitüüpi, vaid kasutatakse juba olemasolevate riigigümnaasiumide kogemusi — see muidugi ei tähenda, et nende vead tuleb üle võtta.
Selleks et vigu vähem oleks, on koalitsioon otsustanud luua Viljandisse erialaspetsialistidest komisjoni, kes koos ministeeriumi samalaadse komisjoniga uue kooli tööpõhimõtted, sisu ja eesmärgid läbi töötab.
Ärge kartke uut!