Juba 14 aastat on Eestis tähistatud emakeelepäeva ja 11 aastat on see olnud riiklik tähtpäev. Rahvusliku enesemääramise üks tähtsamaid tunnuseid on emakeel ja kui rahvas on väike, tuleb tal oma keelt eriti au sees pidada.
Juhtkiri: Tavalised sõnad
15. märts 2010, 10:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
14. märts, mil sündis Kristjan Jaak Peterson, on emakeelepäevaks hea valik hoolimata vastuolulisest tõsiasjast, et kirjamehe ema oli läti ja leedu verd.
Vaevalt leiaksime oma kultuuriloost, mis sai alguse enamasti saksa päritolu estofiilide õhutusel, sobivama inimese, kelle kuju kaudu saaks noori ärgitada oma emakeelt hoidma ja hindama.
On ju Kristjan Jaak Petersonil palju tänapäeva rokitähtedega sarnaseid jooni. Võtkem või tema eestistatud ja omal ajal uudselt kõlanud luuletajanimi. Tema käitumine oli vahel skandaalimaiguline, ent vaieldamatult oli ta andekas ja tema looming isikupärane. Nagu nii mõnelgi tänapäeva kuulsusel oli tema elu lühike, ent ere.
Samuti on Kristjan Jaak Petersonil oma menuk, mille järgi teda kõik tunnevad. Luuletusest «Kuu» tuttavad read «Kas siis selle maa keel/ laulutuules ei või/ taevani tõustes üles/ igavikku omale otsida?» on kaunistanud paljude koolide eesti keele klassi stendi. See küsimus annab kõige paremini edasi ka emakeelepäeva mõtet.
Võttes arvesse, et Peterson õppis Ameerika põlisrahvaste dialekte ja valdas vanu kultuurkeeli, on tema armastus eesti keele vastu eriti tähelepanuväärne. See on kindel märk, et maailma mitmekesisuses, suurte ja väikeste, elavate ja ammu surnute, unustusehõlma vajuvate ja igaveseks kestma jäävate keelte hulgas on siiski üks kindel koht ka meie keelele. Meie asi on hoida oma nurgake selles Paabeli segadikus võimalikult puhas. Seda saab teha kõige paremini just igavikku otsides.
Teekond igaviku poole ei pruugi kulgeda ülevate hümnide ja kõlavate loosungite saatel. Kindlasti ei vii meid kaugele ka keerukas eputav väljendusviis, millega mõnikord varjatakse sisutühjust. Piisab ausatest mõtetest ning lihtsatest ja selgetest sõnadest emakeeles.