Üle linna rähn tekitas võimsat nokapõrinat

Inimestele puutub varakevadel kõige sagedamini kõrvu suurkirjurähni trummeldamine, millega lind teavitab oma pesitsemiseks valitud territooriumist. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Ühel veebruari lõpu päeval pani vali plekitärin Karksi-Nuia bussijaamas möödakäijaid elektriposti otsa vaatama.

Postitipu külge klammerdunud suur-kirjurähn andis seal vastu katteplekki trummeldades endast märku, nii et pool linna kajas. Tema liigikaaslane, kes orunõlva puistus vastu kuiva oksa oli põristanud, jäi selle tärina peale sootuks vait.

Nokaga vastu oksa või puutüve tagudes teavitab oma pesitsemiseks valitud territooriumist varakevadel enamik rähniliike. Nii peibutavad isaslinnud ka paarilisi — mida valjemini keegi suudab endast märku anda, seda jõulisem ja võimekam pereisa ta tundub olevat.

Enne pesapuu väljavalimist proovib rähniisand läbi hulga kuivi oksi, et leida kõige kõlavam tüügas.

Igal liigil on pisut erinev trummeldamislaad, nii löökide sageduse kui tugevuse poolest.

Palju erinevaid põrinaid

Kõige valjemini suudab end väljendada meie suurim metsasanitar musträhn. Ka vanade lehtmetsade asukas valgeselg-kirjurähn teeb pikka ja lõpupoole kiirenevat põrinat.

Meile kõige sagedamini kõrvu puutuv suur-kirjurähn loob lühemaid ksülofonipalu, kuid ta esitab neid väsimatult tihti. Väike-kirjurähn lepib peenemate okstega kui suuremad sugulased ja seetõttu on tema trummeldus heledama kõlaga.

Hästi kiiresti ja päris valjult laseb end kusagil kuusikus kuulda kollasekuklaline laane- ehk kolmvarvas-rähn. Rohelise selja poolest eristatavad rohe- ja hallrähn trummeldavad harva, andes endast märku kõlava vilereaga.

Igal kevadel uus kodu

Aprillis hakkavad rähnid toksima tihedalt ja töökalt — vaja on õõnestada pesakoobas. Sobivaks tunnistatud tüvesse peiteldab isasrähn paraja läbimõõduga rõhtsa lennukäigu ja süvendab sellest allapoole pikliku paunakujulise pesaõõnsuse. See on musträhnil kuni poole meetri, kirju- ja roherähnidel aga keskmiselt 30 sentimeetri sügavune.

Väike-kirjurähn oma nõrgema nokaga lepib enamasti poolpehkinud oksa sisse rajatud pesaga. Suur-kirjurähn ja musträhn saavad jagu ka toorest puutüvest, teised valivad kõdunenud südamega pehme lehtpuu.

Igal kevadel raiutakse uus pesaõõnsus — see töö on tähtis pereemandale imponeerimiseks — ja mullune pesa jääb mõne teise suluspesitseja eluasemeks.

Niisiis on Viljandi trummimeestel eelkäijad ja kolleegid, kes oma helikunstiga ei pürgi Guinnessi raamatusse, vaid järgivad igikestvat looduse kutset.