Reevo Maidla: Eesti hariduse seis ehk Millal lõpeb meie õpilaste lapsepõlv

Reevo Maidla Foto: Elmo Riig / Sakala

MIS ON gümnaasiumireformi eesmärgid? Tsiteerin haridusministeeriumi väljatöötatud materjalidest ühte neist: «...muuta põhikool ainekesksest gümnaasiumi farmkoolist iga õpilase võimeid ja huvisid arvestavaks õpilaskeskseks eluks toimetulekut tagavaks iseseisvaks lõpetatuks haridustasemeks.»

Skeptikutel on muidugi palju vastuargumente, kuid keegi polegi väitnud, et kui see eesmärk ellu viia, on lahendatud kõik haridusvaldkonna probleemid. Kui kahtlejad viitsiksid teemasse süüvida, mõistaksid nad, et tegemist on väga hea ja ambitsioonika mõttega.

KÕIGEPEALT natuke statistikast. Ühe tõlgenduse järgi on see teadus, mis numbrite kaudu iseloomustab ühiskonnas toimuvat. Otsuseid tehes ei saa me statistikat eirata, eriti veel, kui juhime nii tähtsaid protsesse nagu haridus. See on tõsiasi, milles on veendunud nii reformi pooldajad kui vastased.

Mis siis näitab, et koolivõrk vajab muudatusi?

Esiteks õpilasränne maakonnast välja. Teiseks õpilasränne maalt Viljandisse, mis teeb ühendgümnaasiumi ideest kogu maakonda puudutava küsimuse. Kolmandaks kurikuulus riigieksamite tulemuste põhjal koostatav koolide pingerida, mis näitab Viljandimaa kesist konkurentsivõimet. Neljandaks aina vähenev õpilaste arv.

Viiendaks näitab praeguste õpetajate vanuseline struktuur, et tulevikus on meil suur puudus töövõimelistest õpetajatest. Kuues mõjutaja on õpilaste arvu ja koolide ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suhe. Näiteks kütte- ja elektrikulud jäävad endiseks, sõltumata sellest, kas klassis on kümme või kolmkümmend õpilast. See muudab alarahvastatud kooli õpilaskoha ebaotstarbekalt kalliks. Kes selle vahe kinni maksab?

Täpsed arvandmed leiab iga soovija nii haridusministeeriumi kodulehelt uuringufirma PRAXIS 2008. aastal koostatud ülevaatest Viljandimaa kohta kui ka statistikaameti koduleheküljelt. Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et haridusreformi vastaste väidete tõestamiseks on raske statistikat leida.

TOON VÄLJA mõne reformi toetava mõtte, mis on paljuski rajatud isiklikule kogemusele.

Koolis, kus on vaid gümnaasiumiaste, kasvab valikuvõimalus. Ei saa vaidlustada tõika, et meie gümnaasiumid on väikesed, ainult paari paralleelklassiga. Milliseid valikud on seal noortel? Kahe peamise, reaal- ja humanitaarharu kõrvale ei mahu ju midagi.

Mina käisin Jakobsoni gümnaasiumi majandusklassis ajal, mil koolid olid õpilasrohked. Nimetatud klass õigustas ennast täielikult, sest andis väga tugevad alusteadmised.

ON TÕSIASI, et gümnaasiumieas kujuneb välja inimese isiksus ning selles vanuses noor otsib eeskujusid eelkõige eakaaslastelt ja võrdleb ennast nendega. Liiga väike klass ei pruugi selleks küllalt võimalusi pakkuda.

Ebaadekvaatse enesehinnanguga noortest annab hea pildi populaarne superstaarisaade. Selles näeb niinimetatud staarihakatisi, kes tõesõna usuvad ennast Madonna ja Ri­cky Martini olevat.

Üheealiste noorte arvu suurenemine gümnaasiumis loob võimaluse pakkuda kvaliteetset huviharidust ja tunnivälist tegevust. Mitmesugused ringid, koolileht, kooliraadio, bändid, väitlusseltskonnad, spordivõistkonnad, õpilasfirmad, kõikvõimalikud võistlused — need on heal tasemel võimalikud ainult siis, kui leidub piisavalt noori.

PALJU ON olnud juttu tänapäeva noorte vähesest õpimotivatsioonist. Ometi peaks noor inimene tahtma koolis käia!

Juba kümmekond aastat on meie kaheteistkümneklassiline ja ettehoolitsev üldharidussüsteem soodustanud õpilaste vastutusvabadust ja süüdimatu lapsepõlve ebaloomulikku pikenemist. Omaalgatuse ja isemõtlemise kadumine põhjustavad õpitahte hääbumist ja suutmatust ise otsustada.

Kui üleminek põhikoolist gümnaasiumi ei ole enam formaalne, vaid sellega kaasneb koolivahetus, suurenevad noore inimese omavastutus ja teadlik suhtumine eneseharimisse. Kümnendasse klassi astuv inimene peaks teadma, mida ta tulevikus teha tahab. Oma visiooni aitavad tal kujundada põhikooli õpitulemused ja kutsenõustamine.

Möödas on aeg, mil põhikooliõpetajad kasutavad ähvardust: kui sa ei õpi, siis lähed kutsekasse. Tänapäeva tööturg räägib selgelt kutsekoolide kasuks ning õnneks on meil küllalt heal tasemel ametikoole. Väärt amet annab kindluse tuleviku suhtes ja ka leiva lauale.

GÜMNAASIUMI lahutamine põhikoolist annab uue võimaluse maakoolidele. Selleks on omavalitsustel vaja uuesti kokku leppida koolipiirkondades.

Kõne alla tuleks võtta ka mõte, et pärast reformi kaotataks omavahel põhikooli osas arvlemine. Selline kokkulepe sunniks maakoole andma linnale järele gümnaasiumide osas, samas ei tõmbaks Viljandi enam maapiirkondade põhikooliõpilasi nii tugevalt kui seni.

Praegu panevad vanemad oma võsukesed aegsasti linnakooli, et nonde haridustee jätkumine põhikooli lõpetamise järel oleks võimalikult sujuv.

Kooliastmete lahutamine linnakooli õpilastele niisugust eelist ei anna ja gümnaasiumi kandideeritakse ühtsetel alustel.

KA VILJANDI huvides on, et elu jätkuks teisteski maakonna keskustes — konkureerivate naabriteta ei ole Viljandimaa elukeskkonnana ülejäänud Eestiga võrreldes atraktiivne. Kui kaovad maakoolid ja asulad, on järg kahjuks Viljandi käes.

Seega tuleks jätta ruumi ka paikkondlikele gümnaasiumidele, kes näiteks filiaalina oma tööd jätkaksid. Selline koostöövorm võimaldab õppetööd mitmekesistada ning ka koolitee oleks paljudele noortele oluliselt lühem.

Samas kaoks üksteiselt õpilaste ületrumpamine ja tekiks ühisrinne teiste Eesti gümnaasiumide vastu.

Praegu oleme selles osas kaotajad: umbes 15 protsenti noortest lahkub Viljandimaalt teistesse gümnaasiumidesse, koolidesse, kus valikud on suuremad.

PAARI SÕNAGA ka tuleviku õpetajast. Mina olen selliste õpetajatega kokku puutunud nii põhikoolis kui gümnaasiumis.

Nad on täiesti tavalised — kui nii võib öelda —, sest teevad oma tööd hästi. Nad võtavad arvesse ka õpilaste arvamust. Neil on autoriteeti. Nad suudavad oma aine huvitavaks teha. Nad on head suhtlejad ega pea paljuks tegelda lastega ka tunniväliselt.

Hea tavaline õpetaja on inimlik, hoolib õpilastest ja koolist ning lubab teha terve rehkenduse asemel pool, ainult et ise ja hästi. Seega pole headel õpetajatel põhjust muretseda, sest neid oodatakse alati ja kõikjal.

ON SIIRALT kahju, et järjekordselt saab hea idee avaliku arvamusega manipuleerijatelt materdada. Miks ükskord ometi ei saa me rääkida asjast nõnda, nagu see on? Või on tõepoolest nii magus poliitilist profiiti lõigata teadmatuses vaevlevate valijate arvelt?

Mina valijate häältele ei pretendeeri. Tahan ainult, et minu kolm last saaksid kvaliteetse gümnaasiumi- või kutsehariduse Viljandimaal ega peaks sõitma Tartusse või Tallinna.