Vaarikakasvatajal tuleb oma marjade päritolu tõestada

Sirje Meltsus meenutas, et kui ta külma trotsiva vaarikasordiga «Polana» neli-viis aastat tagasi esimest korda turule tuli, oli rahva reaktsioon: issand jumal, see on ja sissetoodud Poola mari! Nüüd on juba sügismarjataimigi küsitud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühel läinud nädala argipäeva ennelõunal oli Viljandi turul rahvast hõredalt. Väheseid ostjaid küll päike soojendas, kuid leti taga seisjaid sundis tuul end tublisti sisse pakkima.

Nagu sügisel ikka, oli turul valida mitmesuguseid köögi- ja juurvilju, marju ja õunu. Neid jagus neljale letireale. Iseäranis ahvatlevad paistsid prisked tumepunased jõhvikad. Need olid klaaspurkidesse valatud ja lausa kutsusid: võta ja vii meid kaasa.

Kõige selle kõrval hakkas aga silma midagi, mis polnud sugugi sügisele kohane: pappkasti peal seisid ridamisi plastkarbid, mis olid täidetud värskete vaarikatega!

Tekitavad eelarvamust

Kui muidu on vaid muinasjuttude kurjad võõrasemad need, kes tütreid külmakraadidega marjule saadavad, siis Tarvastu vallas Pahuvere ja Soe külas korjatakse punetavaid «Polana» sorti vaarikad septembris ja oktoobris veel müügikski.

Pahuvere külas külma trotsivat marja kasvatav Sirje Melt­sus rääkis, et on vaarikatega turul käinud juba neli või viis sügist, aga inimesed ikka kahtlevad, kas need on tõesti kodumaised, mitte Poolast sisse toodud. Mõnikord on ta tõestuseks «Polana» taimi kaasa võtnud ja neidki müünud.

Praegustesse vaarikatesse suhtub rahvas üldse väikese eelarvamusega. «Inimesed ei ole harjunud, et vaarikat tuleb ka sügisel,» tähendas Meltsus. Oma kaubast saab ta siiski lahti, hoolimata sellest et hind on krõbe. 500-grammine marjakarp maksis 3 eurot ja 50 senti.

Valmib ülevalt alla

Sirje Meltsus selgitas, et tema on Tarvastu valla kahest vaarikakasvatajast pigem turustaja pool. Temal on Pahuveres nii suviseid kui sügisesi marju umbes 0,1 hektari jagu, aga teisel perel Soel hulga rohkem.

Igatahes on ta oma «Polanadega» turul koha sisse võtnud juba augustikuu keskel ning tavaliselt võib teda leida kolmandast vahest.

Meltsus nentis, et «Polana» sorti aetakse sageli segamini «Polkaga». «Esimene nimi, mis suhu tuleb, on kohe ikka «Polka»,» lausus ta ning selgitas, et ega need marjad välimuselt suurt erinegi, ainult et maitse on teine. «Pealegi on «Polka» selline, et kannab oma saagi ära ja ongi kõik, aga «Polanal» hakkab marjade valmimine ülevalt pihta ja altpoolt tulevad uued peale.»

Õite tolmeldamiseks leidub veel sügiseseski õhus putukaid, nii et «Polana» vaarikaid valmib seni, kuni külm nad ära võtab.

«Kas on soovi?» küsis müüjanna mehelt, kes turu vahekäigust otsejoones tema leti ette astus.

«Vaarikaid, palun!» kostis too ning seepeale pakiti marjakarp talle kotikesse.

Seekord oli Soelt ja Pahuverest turule kaasa korjatud 5,2 kilo vaarikaid, mida polnud Meltsuse sõnul just palju. «Marju on küll otsas ja osa õitseb, aga saak ei valmi sellise ilmaga — ikkagi külm on. Imestasime, et niigi palju valmis sai,» märkis ta ning lisas: «Kuigi on lubatud, et ilm läheb veel soojemaks, ei tea, kui kauaks marju jätkub. Võib-olla nädala pärast neid enam ei ole.»

Hea moosimari

Septembri lõpu külm tegi «Polanadele» niipalju liiga, et mari jäi kiduraks. Oma osa mängis ka kuivus.

«Muidu nad on kõik sellised,» tõstis Sirje Meltsus karbist ühe sõrmeotsasuuruse marja välja. «Just nagu suvevaarikadki.»

Samas teises karbis olid marjad hoopis pisemad. «Kohe on näha, et ühe põllu pealt korjatud on natuke suuremad ja teise omad väiksemad. Oleneb, kust see külm üle käis,» tõdes Meltsus.

Maitselt on vähem päikest näinud vaarikas pisut hapukam, kuid sellegipoolest hea moosimari. «Moosimessile tegin neist seemneteta moosi ja see meeldis mingipärast meestele eriti. Ainult nemad ostsid,» meenutas ta.

Lisaks sobib «Polana» nagu tavaline suvinegi vaarikas nii mahlaks kui kuivatamiseks. Kuivatanud Sirje Meltsus ise neid veel pole, aga ta teadis öelda, et nõnda on vaarikas hea maiustus.

Üldiselt hiline vaarikas marjakasvataja sõnul oma magusust kaotama ei kipu, kui ainult päikest jagub. «Mina eelistaksin just sügisest vaarikat, sest seda ei pea mürgitama, seda saab kasvatada keemiavabalt. Sellel ei ole ka usse: need, kes suvise vaarika õitesse munevad, on juba ära talvekorterisse läinud. Võib-olla ainult augusti lõpul võib mõne üksiku leida.»

Päris esimesed «Polana» marjad valmivad juba juulikuus — eelmise aasta võrsetest. Need võrsed, mis kevadel tulevad, kannavad sügisel ja ehk natuke ka suvel.

Müümise koha pealt jääb vaarikakasvatajatel suviste ja sügiseste marjade vahele tavaliselt pisuke paus sisse, aga tänavu läks nii, et «Polanad» tulid augusti kolmandal nädalal sujuvalt hulka. «Tänavu on kõik asjad varem valminud,» täheldas Meltsus.

Peale Viljandi turu on Melt­sus nii enda kui teise oma kandi kasvataja marju müünud laatadel ja kui ta on Pahuverest mõne kilomeetri kaugusel Tuhalaanes koos sealsete naistega käsitööd tegemas käinud, siis sinnagi kaasa võtnud.

«Nüüd mul lõpebki varsti mari otsa ja ega ma talvel enam turgu tule. Hakkan Tuhalaanes savi voolima ja õmblema — teen kõike, mis vaja,» rääkis Meltsus. «Ega me vaarikategagi sellised suured tegijad ole — vaid oma peredega. Naeran ikka, et kõike, mida teen, teen ainult hobi korras, sest nii on lihtsam.»