Vaarikakasvatajal tuleb oma marjade päritolu tõestada

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sirje Meltsus meenutas, et kui ta külma trotsiva vaarikasordiga «Polana» neli-viis aastat tagasi esimest korda turule tuli, oli rahva reaktsioon: issand jumal, see on ja sissetoodud Poola mari! Nüüd on juba sügismarjataimigi küsitud.
Sirje Meltsus meenutas, et kui ta külma trotsiva vaarikasordiga «Polana» neli-viis aastat tagasi esimest korda turule tuli, oli rahva reaktsioon: issand jumal, see on ja sissetoodud Poola mari! Nüüd on juba sügismarjataimigi küsitud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühel läinud nädala argipäeva ennelõunal oli Viljandi turul rahvast hõredalt. Väheseid ostjaid küll päike soojendas, kuid leti taga seisjaid sundis tuul end tublisti sisse pakkima.

Nagu sügisel ikka, oli turul valida mitmesuguseid köögi- ja juurvilju, marju ja õunu. Neid jagus neljale letireale. Iseäranis ahvatlevad paistsid prisked tumepunased jõhvikad. Need olid klaaspurkidesse valatud ja lausa kutsusid: võta ja vii meid kaasa.

Kõige selle kõrval hakkas aga silma midagi, mis polnud sugugi sügisele kohane: pappkasti peal seisid ridamisi plastkarbid, mis olid täidetud värskete vaarikatega!

Märksõnad

Tagasi üles