Juhtkiri: Viljandi teine tulemine

Foto: Margus Ansu

Hiljuti ääristasid Tallinna tänavaid iseseisvuspäeva paraadile kaasa elavad inimesed ning külmas veebruariõhus oli õhupalle, hingeauru ja rahvustunnet, NATO lennukitest rääkimata. Talvine külm pole veel taandunud ning seetõttu on raske ette kujutada, milliseks kujuneb riigi teine tähtis paraad Viljandis jaanilaupäeval, mil päev on pikk ja tänavakivid päikesesoojad.

Kaitseliitlastel on selles osas pilt selgem, ehkki tänases «Sakalas» võidupüha paraadist rääkiv Kaitseliidu avalike suhete juht Neeme Brus ütleb, et palju lahtisi otsi on sõlmida veel korraldajatelgi. Nii pole näiteks selge paraadi täpne koht. Enamik ettevalmistusi seisab seega alles ees ning tööd on kindlasti palju, sest ettevõtmise peakorraldaja on küll Kaitseliit, kuid talle asub appi vähemalt paarkümmend institutsiooni. Teada on ka see, et 23. juunil rivistub Viljandis üles 800 vormikandjat.

Iseseisvuspäeva eel olid telesaatesse «Vabariigi kodanikud» kutsutud eri vaadetega ühiskonna- ja kultuuritegelased, kes kõnelesid sellest, kuidas riigile ja rahvusele niivõrd kaalukaid pühasid peaks tähistama. Ehkki mõneski asjas olid saate külalised eriarvamusel, pidas enamik neist meie militaarjõudude näitamist väga tähtsaks. Kui veebruaris peetav paraad on kaitseväe korraldada, siis suvel saab oma organisaatorivõimeid näidata Kaitseliit. Ülesannete selline jaotamine viitab ühtsusele ning väärtustab ka kodanikualgatust.

Kindlasti ei ole meie väikeses riigis oodata sellist relvajõude demonstreerivat vaatemängu, nagu oleme harjunud nägema idanaabri pool, ent rahvuslikku eneseteadvust on ka meie kaitseliitlastes, naiskodukaitsjates, kodutütardes ja noorkotkastes. On vana ja järeleproovitud tõde, et vormikuues läheb selg sirgemaks.

Jääb üle vaid rõõmustada, et pärast pikka vahet peetakse võidupüha paraadi taas Viljandis. Esimest korda sai see teoks 1998. aastal. Loodetavasti võõrustab Viljandi suursündmusele tulijaid veel paremini kui tosin aastat tagasi.