Ando Kiviberg: igatsen rohkem kuulda ja lugeda vaba inimese väärikat mõtet

Kontserdi kunstilise juhi Ando Kivibergi ja tema meeskonna eesmärk oli teha ilus kontsertlavastus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ando Kivibergi ja Uku Uusbergi käe all 24. veebruari õhtul Vanemuise teatrisaali publiku ja sadade tuhandete televaatajate ette jõudnud vabariigi aastapäeva kontsert põhjustas arvamuste tormi, millesarnast pole tekitanud ükski varasem säärane üritus.

Kontserdi kiitjatele on teravalt vastu astunud selle suhtes äärmiselt kriitiliselt meelestatud inimesed ning teema erutab endiselt internetikommentaatorite meeli.

Kontserdi kunstiline juht, Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Ando Kiviberg loodab ja usub, et see diskussioon on tegelikult väitlus minevikuvarjude kammitsas olemise, kodaniku seesmise vabaduse ja sallivuse üle.

Ando Kiviberg, lähme hakatuseks tagasi 24. veebruari õhtusse, kui Vanemuises oli eesriie just sulgunud. Kas sul käis kas või hetkeks peast läbi mõte, et see kontsert võib säärast poleemikat tekitada?

Vaatasime Vanemuises lava taga garderoobis ETV otseülekannet, et näha, kuidas meie töö tulemus saalist paljude kodus olijateni jõuab. Küsisime lavastaja Uku Uusbergiga endalt: kui suur osa sellest, mida näevad saalisolijad, jõuab televaatajani?

Loomulikult oli sellest pärast telemeeskonnaga juttu. Nad tunnistasid, et nii keeruka töö ettevalmistamiseks oleks olnud tarvis rohkem aega. Ehk on see üks põhjus, miks osa inimesi on praegu rahulolematud.

Meie eesmärk oli teha ilus kontsertlavastus, millel oleks oma kindel sõnum ja millest jääks kõlama äratav mõttetera. Hilisematest kommentaaridest olen aru saanud, et on väga suur vahe, kas lavastust vaadati teatrisaalis või telekast. Ka mõned vastuvõtul viibinud vaatasid kontserti Vanemuise fuajees ekraanidelt.

Võib juba ette öelda, et ka meie praegune jutt põhjustab hulgaliselt erinevaid arvamusi.

Olin kindel, et seda intervjuud andes valan ma õli tulle. Üsna tõenäoliselt tuleb veelgi vihasemaid reaktsioone, ent leian, et ma ei tohi vait olla, kui küsitakse.

Kontsert ja sellele järgnenud vastukaja näitavad, et valitud teema on tabanud märki. Usun, et praegu on just õige aeg tunnistada: meie vormiliselt vaba rahva vaba mõte kipub olema minevikuvarjude kammitsais. Selline seisund ei lase meil oleviku väärtustest rõõmu tunda ega ka tervelt oma eluga edasi minna.

On aeg kõnelda sellest, et eelarvamused ja sallimatus, mida me sageli enesele tunnistada ei taha, võivad meile endile liiga teha ning takistada meid tulevikku astumast.

Paistab, et kõnealune kontsert on üks aasta enam vastukaja pälvivaid üritusi.

Ilmselt küll. Võtan seda tunnustusena. See kontsert on meie inimestele korda läinud ja neid puudutanud. See on tekitanud küsimusi. On tekitanud rahulolu või siis pettumust, aga see pole jätnud ükskõikseks.

Võib-olla on siin paslik koht arutleda, et ehk läksime seekord liiga sügavale. Vahest leitakse, et järgmine kontsert tuleks teha revüülikum, meelelahutuslikum.

Kas see oleks ikka parem lahendus?

Minu arvates muidugi mitte. Leian, et meie ühiskond on pealiskaudsest meelelahutusest üleküllastunud. Isegi uudistest tehakse meelelahutus.

Miks me laseme endid niiviisi alavääristada? Aitab, sõbrad, aitab! Me oleme targad inimesed! Meie rahva kirjaoskajate osa on maailma suuremaid.

Loodetavasti oskame kirjast ka aru saada.

Pidagem endast lugu ja nõudkem rohkemat. Kasutagem mõtlemist, eelkõige läbimõtlemist. Mõtlemise all ei pea ma silmas, kulm kipras, kahtlustavalt nurgas konutamist. See kõlab ehk kellelegi banaal­selt, aga vaba inimese vaba ja väärikat mõtet igatsen ma meie aegruumis rohkem kuulda ja lugeda.

Kui presidendi vabariigi aastapäeva kõnet peetakse aasta olulisimaks sõnumiks ning sellest oodatakse analüüsivat ja sõbralikku, kuid otsekohest peegeldust meie kaasajale ja lootusekübet tulevikuks, siis ei saa ju sellele järgnev kontsert olla terviksõnumita, pelgalt artistide ülesastumiste järgnevus. Kerge meelelahutuse, revüü, kabaree ja tont teab veel mille koht on hiljem ballisaalis.

Nüüd on siis aasta tähtsaim kontsert, mis peaks rahvast ühendama, inimesed hoopis kahte lehte löönud.

Aga mida inimesed sellelt kontserdilt üldse ootavad? Olen kommentaaridest aru saanud, et paljud midagi niisugust küll ei oodanud.

Nood pettusid.

Nende arvates oli selle kontserdi sõnum liialt tõsine või ärritav. Ma mõistan neid.

Kujutleme seltskonda, kes peab piduõhtut: inimesed joovad vahuveini, viskavad nalja ja soovivad üksteisele parimat ning korraga tuleb telekast pillerkaari asemel saade, mis nõuab süvenemist ning kus pole superstaare, vaid tegelased, kes tekitavad hüüumärkide asemel küsimärke. Ei pea olema psühholoogiadoktor, et mõista, mis emotsioonid neid pidutsevaid inimesi valdavad.

Ehk oli lavale kokku saanud liiga palju sümboleid?

Võib ka nii olla. Me oleme Ukuga maksimalistidest idealistid. Tahtsime mitmekihilise sõnumi abil väga lühikese ajaühiku vältel väga palju saavutada. Leidus neid, kes ei olnud valmis seda vastu võtma, eriti kui teleülekandest üht-teist kaotsi läheb.

Kas sa pead silmas neid, kes võrdlesid kontserti matuseülekandega?

Niisugune paralleel on väga ebaõiglane ja lugupidamatu. Osa inimesi, kes teatud olukordades minoorset helilaadi ei talu, kasutavad kritiseerides võimalikult värvikaid väljendusi.

Meie eesmärk oli teha ilus kontsert. Selline, mis läheks hinge ja pakuks rõõmsaid üllatusi. Ise läheks sellele kontserdile veel ja veel. Aga mõistagi on maitsed erinevad. Järgmisel aastal teeb keegi teine ja oma käe järgi.

Ehk oleks pidanud proovideks rohkem aega leidma?

Aega oli nii palju, kui oli. Enne kontserti ütlesin kõigis usutlustes, et see on tehniliselt väga keerukas projekt. Koostöös Vanemuise teatri suurepärase meeskonnaga saime aga etteantud ajas väga hästi hakkama. Kiitus talle!

Sisu keerukuse üle võib polemiseerida, aga mina pole selles küsimuses ehk objektiivne.

Ühed leidsid, et kontsert oli elitaarne, teistele jälle tundus see palaganina.

Meie ühiskond on mitmekihiline. Mis puutub elitaarsusesse või palagani, siis vabas maailmas saab mis tahes nähtust vaadelda märksa rohkem kui kahest äärmuslikust vaatepunktist.

Olen kuulnud ja lugenud paari lugupeetud inimese arvamust, et esitus ei olnud professionaalne. Minu meelest oli kõik professionaalne, alates väikestest kandletüdrukutest kuni Sven Grünbergini välja. Määrab pühendumus, mitte diplom.

Kontseptsioonid on erinevad: kas tegemist on kõigi või ainult üheprotsendilise eliidi peoga.

Vabariigi aastapäev on riigi sünnipäev, kogu rahva pidu. Kontserdi etteasteid kokku pannes me seda ka arvestasime. Tahtsime rääkida asjadest, mis Eesti ühiskonda praegu mõjutavad või häirivad. Soovisime kutsuda inimesi sallivuse ja tarkusega muredest ja hirmudest üle olema.

Paljudele mõjusid nagu härjale punane rätik Senegali koramängija Solo Cissokho ja Vene balalaikavirtuoos Aleksei Arkhipovsky.

(

Ohkab sügavalt.

) Mul on väga kahju, et osale inimestest on omane ksenofoobia — kas nad kompenseerivad sellega siis isiklikku ebakindlust või midagi muud. Minu arvates oli see aga mõnus ja sõbralik vimka.

Suurepärase muusiku ja äärmiselt sooja inimese Solo tõin lavastusse selleks, et meie tarduma kippuvat ühiskonda natukene talla alt kõditada ja lisada pisut värvikat külakosti muidu pühaliku kontserdi kõlapilti. Ootamatud olukorrad aitavad kivinenud arusaamu murendada.

Arkhipovskyl oli kontserdil kaks ülesannet. Esiteks soovisime tema etteaste kaudu vabariigi aastapäeva puhul meeles pidada ka meie venekeelseid kaasmaalasi. Teiseks tahtsime näidata õigusjärgsetele kodanikele sõna «vene» kontekstis midagi vaieldamatult healoomulist.

Arkhipovsky puhul kraapis nii mõnelgi kõrva veriseks okupatsiooniajast tuttav viisikatke.

Palun ärme kasutame valesid sõnu! Juba on liikvele läinud linnalegend, et tegemist oli suure impeeriumi hümniga. Mina ei tea, kes ja miks selliseid libafakte levitab. Arkhipovsky lisas oma ülimalt virtuoosse ja rõõmsa etteaste lõppu pisikese improvisatsioonilise paroodia kunagise Moskva raadio kutsungist. See oli muusikaline nali! Arkhipovsky kasutabki suurepärase improviseerijana ootamatutes olukordades üldtuntud meloodiaid kui vaimukaid märgisüsteeme.

Kas te teadsite enne, mida ta mängida kavatseb?

Loomulikult. Sellele järgnenud reaktsioonid näitavad, et osa eestlasi on umbusklikud kõige suhtes, mis seostub sõnaga «vene».

Meil ongi põhjust olla sügavalt solvunud selle peale, mida Nõukogude Liit Eesti riigi ja rahvaga on korda saatnud. (Pikk paus.) Küsimus on aga selles, kuidas me edasi läheme. Kas jäämegi kurtma või saame terveks ja katsume oma elu sättida nii, et me edaspidi enesega midagi säärast enam teha ei lase?

Ma olen kõva Eesti riigi ja rahva patrioot. Aga kui kaua me tahame raevus olla? Millest unistavad inimesed, kes balalaikamehe lavaletoomise tõttu süüdistavad meid riigi ja rahva reetmises? Kas 300 000 inimese väevõimuga rongidesse toppimisest ja tagasisaatmisest? Ma ei tahaks seda uskuda, et mõni süljepritsija tõsimeeli vastuküüditamisest unistab.

Need inimesed on siin ja jäävad siia ilmselt koos meiega. Me elame ühes riigis. Meil tuleb kokku leppida ja saavutada olukord, kus peame üksteisest lugu. Targemal on võimalus võtta initsiatiiv.

Paljude arvates astuti ikkagi väga valusalt konnasilmale.

Mis teha. Rõhutan, et eestlastele anti taas võimalus olla oma saatusest suurem. Ärgem olgem väiklased!

Ja palun ärge pange ühte patta Vene režiimi ning vene rahvast ja kultuuri tervikuna. Vene rahval on ka väga-väga häid külgi, nagu me kõik teame. Arkhipovsky on tohutult sõbralik inimene ning Eestist ja eestlastest tõelises vaimustuses.

Muide kuidas tema soolokontsert järgmisel päeval Tallinnas läks?

Täismajale. Tavaliselt ta lisalugusid ei mängi, aga seekord tegi ta neid tervelt kolm. Märkimisväärne on, et kaks kolmandikku publikust oli eestikeelne.

Aastapäevakontserdiga seoses on kasutatud ka karmi väljendit «ennasthävitav multikultuursus».

See on huvitav ja mitmetähenduslik sõnakombinatsioon ning sellega seoses on oht täiesti tajutav. Aga mitte sellepärast, et kultuurid segunevad, vaid sellepärast, et kultuure segatakse mõttelaisalt ja vastutustundetult, süvenemata ja ainult poosi pärast.

Eesti pärimusmuusika keskus institutsioonina on algusest peale deklareerinud, et ta õpetab pärimusmuusikat just nimelt selle pärast, et maailmas jääksid kestma paikkondlikud kultuurierinevused. Maailm on seda huvitavam, mida mitmepalgelisem ta on.

Kui tulla tagasi kontsertetenduse visuaalse poole juurde, siis kõvasti on sugeda saanud meie vapilõvid. Kas nood olid meelega sellised natuke õnnetud ja hatused?

Minu meelest olid nad parimad, mida ühed kostüümikunstnikud suudavad luua. Pisut grotesksed? Hea küll, ehk pisut.

Vapilõvide tegelastena kasutamine võis olla mõnele pühaduse rüvetamine, minu arvates oli see aga leidlik ja vaimukas kujund. Selle kaudu tahtsime öelda, et sobrame usinalt minevikus ja uneleme tulevikus, kuid olevikust ei taha rõõmu tunda.

Eestlased pole läbi aegade kunagi elanud nii hästi kui praegu. Kas me ei võiks siis rõõmustada, uhkustada ja rahul olla, kuigi aeg on praegu raske?

Lõvid olid Uku välja mõeldud ning olen talle selle idee pärast isegi tsipa kade.

See, kui lõpus koor kõrvale nihkus ja selle tagant ilmus välja kolm rahulolevates poosides vapilooma, oli samuti sümbol ja heatahtlik nali. Mingil põhjusel see vist läbi teletorude kodudesse ei jõudnud.

Üks asi on ennast nimetu netikommentaatorina välja elada või blogis arvamust avaldada, aga sulle on ju tulnud ka päris isiklikke kirju. Mida sa neile vastad?

Ma olin äsja haige ja kohe ei saanud neile vastata, aga ehk saavad küsijad nüüd vastused siit kätte.

Need kirjad on oluline kinnitus, et sellise kava jaoks oli just õige aeg. Mõnda inimest see ärritas, mõnda vaimustas, aga järelikult läks see ikkagi korda. Kõige kohutavam asi maailmas on ükskõiksus.

Minule meeldivad süvenemist nõudvad asjad ning soovin neid ka üldsusega jagada.

Kontserdi muusikavalikut üle kuulates veendusin, et sai ilus tervik — just niisugune, nagu kavandasime.

Kui teile antaks võimalus seda kontsertetendust uuesti teha, siis mis võiks teisiti olla?

Saime võimaluse öelda selle kontserdiga, mis on meie arvates tähtis, ja me kasutasime selle ära. Kui mulle niisugust võimalust uuesti pakutaks, toimiksin samamoodi.