ÜLLATUS-ÜLLATUS: oli üsna pikk vaikuseperiood, mil meie armas maakonnaseitung ei pildunudki tuld ja tõrva palju kirutud Keskerakonna pihta. Siis kerkis kõneaineks Viljandis kavandatav haridusasutuste reform.
Valli Veigel: Ajakohased haridusküsimused tekitasid tormi veeklaasis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sakala» 25. veebruari juhtkirjas žongleeritakse demokraatia teemal. Ühest küljest justkui peetakse lubatavaks eri arusaamu ühes erakonnas, teisalt mängitakse need välja, vastandades noori vanadele, Viljandit Tallinnale. Kuni selleni, et äkki need, kes siinsetest keskerakondlastest toetasid reformikava, polegi õiged keskerakondlased. Kas Keskerakond ikka sobib kohalikku koalitsiooni või on see kohe-kohe lagunemas?
PEAN ENNAST täiesti normaalseks inimeseks, sealjuures endiselt Keskerakonna liikmeks. Julgen arvata, et koolikorraldus on teema, mis on küllalt tähtis, et sellel räägiks kaasa kogu üldsus erakondlikust kuuluvusest hoolimata.
Tuletan meelde: esialgu oli Viljandi volikogu võtnud vastu otsuse alustada (toonitan: alustada) läbirääkimisi haridusministeeriumiga riigigümnaasiumi loomiseks. Et aga tegu on algusjärgus läbirääkimistega, on minu meelest igati õige aeg arvamusi avaldada.
Kuulun Viljandi eelarve- ja arengukomisjoni koosseisu ning leian, et tean seetõttu kõnealusest teemast üsna palju. Komisjoni 18. veebruari istungi eel arutati koolivõrguga seotud küsimusi ka Keskerakonna aktiiviga.
«Sakala» meelest on vist imelik, et kohal ei viibinud nii-öelda keskbüroo esindajat, sest tema arvates usutavasti Keskerakonnas midagi ilma keskuse loata toimuda ei või — vastupidisel korral on kohalikud kohe vaadetelt Keskerakonda sobimatud.
Kinnitan, et võib küll ja Priit Toobali arvamusavalduses samas lehenumbris pole midagi imelikku ega ennekuulmatut. Kahetseda tuleb vaid, et meie noored ja neid toetav peasekretär pole juba varem oma arvamust ja küsimusi selgelt kuuldavale toonud. On ju hariduskorraldus olnud kõneaine õige pikka aega ja seda ka «Sakala» veergudel.
SELLEST ARUTELUST on kõlama jäänud vihased vastuseisud, väidetavalt pensionieas õpetajatelt.
Hariduselu ei saa korraldada emotsioonide tasandil. Oma otsust tehes võtsime appi kaine mõistuse. On ju kogu ümberkorraldus tingitud vääramatust jõust ehk siis nappivast rahast ja äärmiselt ebasoodsast demograafilisest olukorrast. Eelmainituile lisandub veel riigi elluviidav õppekavade reform valikainete paljususe nõudega.
Küsimusi sellega seoses tekib muidugi rohkesti, sealhulgas selliseid, mida esitas Priit Toobal.
Ülalviidatud komisjoni istungil viibis ka Viljandi linnavolikogu esimees Tarmo Loodus. Just neidsamu küsimusi esitasin toona ka talle kui juhtivale inimesele hariduse ümberkorraldamise toimkonnas.
Pärisin näiteks, kui kõrged lävendid on tulevikus uude gümnaasiumi pääsemisel, kas on mõeldud vajadusele õpilaskodude järele ning kuidas lahendatakse õpilaste transpordiga seotud küsimused.
Kaht viimast küsimust on püütud tõrjuda kui Viljandile võõraid. Vaidlen vastu, korrates, et haridus on üldine teema ja meie linna otsuste tagant paistavad välja ka maakonna gümnaasiumide mured. Rääkimata neist Viljandi ümbruse omavalitsustest, kus on ainult põhikoolid.
Sestap tuleb aegsasti mõelda olukorrale, kus üks või teine maapiirkonna omavalitsus adub, et tal ei jätku õpilasi ja ta ei suuda enam koduvallas head gümnaasiumiharidust pakkuda.
Usun, et on vähe vallavanemaid, kes valivad eeskujuks Mõisaküla juhtumi. Seal loobuti gümnaasiumist alles siis, kui selle kooliastme õppureid oli jäänud vaid ühe käe sõrmede jagu.
EHK PANI nii mõnigi komisjoni liige tol päeval minu küsimusi pahaks, kuid volikogu esimees lubas need ja veel mitu pakilist küsimust üles tõsta nii Viljandimaa omavalitsuste liidus kui haridusministeeriumis.
Toona ei jäänud mulle küll muljet, et tülikate küsimuste pärast võib Keskerakond koalitsioonist välja lennata. Loodan, et seda ei juhtu ka edaspidi. Ka siis, kui Keskerakonna noored või keegi teine küsimusi esitab.
Nii et ei mingit «toore luua hoogu», vaid hoolivat huvi hariduse käekäigu vastu!