/nginx/o/2010/03/01/324094t1ha6a1.jpg)
Tänavune lumerikas talv on veel kord näidanud, et aastakümnete eest rajatud kuusehekid peavad tuule lennutatava lume kinni ja kaitsevad ikka veel teid tuisu eest.
Tuisuhekid on endiselt vajalikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lääne regionaalse maanteeameti Viljandi esinduse peaspetsialist Allan Allik ütles, et kuusehekke on lumetõrjes endiselt vaja. Viljandimaal on neid mõlemal pool teed kokku 33,9 kilomeetrit, kõige rohkem Viljandi-Rõngu tee ääres, Pärnu maanteel ja Loodi kandis Viljandi-Karksi-Nuia maantee ääres.
«Kus vaja, seal laseme istutada umbes poolemeetristest taimedest uue heki,» rääkis Allik. Hekkides kasutatakse ainult kuuski.
«Kiirema kasvuga lehtpuu lõhub kuuseheki ja võtab okaspuult elujõu,» lausus Allik. Hekkide korrastamine on teedetööde programmis ja seda tehakse tavaliselt kord kahe aasta jooksul. Allik nentis, et masinatega pügamise järel ei näe hekk esialgu just ilus välja, kuid selle välisilme taastub peagi.
Varasematel aastatel pügasid teemehed kuuski enamasti kääridega. Hekid on sageli kannatanud kulupõlengutes, sest võtavad kuivast heinast läbi kasvanuna hõlpsasti tuld.
Peaspetsialist meenutas, et möödunud sajandi seitsmekümnendate aastateni kasutati tuisuohtlikes kohtades ka lumeväravaid. Need pandi teeäärtesse esimeste külmade eel ja koristati põllutööde jalust kevadel. Suvel seisid redelid virnas.
«Tollal olid teed madalamad ja sahad teistsugused ning lumeväravaid oli tarvis,» rääkis Allik. Kui põhiteed ehitati ümber ja tehti kõrgemaks ning uued sahad võimaldasid lund kaugemale lennutada, kadus niisuguste lumetõkete vajadus.