Möödunud nädalal saabus Karksi-Nuia rühm taani noori, kes saavad siinsetes asutustes ja ettevõtetes nii ainulaadse välisriigis töötamise kogemuse kui kooli lõpetamiseks vajaliku praktikatunnistuse.
Kommuunielu käib ketšupi, keedukartulite ja keevitamisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taanis, kus valitseb nagu Eestiski tööpuudus, on noortel raske leida ettevõtet, kes võtaks neid ametit harjutama. «Ka meie kartsime, et sellega võib raskusi tulla,» nentis ettvõtmise eestvedaja, Karksi-Nuia noortekeskuse juht Indrek Palu. Sellest hoolimata laabus Karksi valla firmadega läbirääkimine hästi ning taanlasi võõrustab nüüd seitse asutust.
Palu nimetab seda mahukaks ettevõtmiseks. «Noortekeskus on üksnes korraldaja,» rääkis ta «Projekt on nii kaalukas, et meie ise poleks saanudki selle osapool olla - asja pidi enda kanda võtma vald.»
Tavalisest õpilasvahetusest erineb ettevõtmine ka selle poolest, et taani noored on pärit oma riigi viiest õppeasutusest. Karksi-Nuiat väisab kaks neidu ja kaksteist noormeest, kelle eluase on koolimaja kõrval asuvas valmimisjärgus külastuskeskuses.
Majapidamises on tunda eestlastele tuttavat malevaaegade hõngu ja keedumakaronide lõhna. Noored teevad kõik toimetused ise ning saavad kohati suisa askeetlike tingimustega kenasti hakkama.
«Huvi asja vastu oli suur. Meie koolist kõik soovijad kaasa ei pääsenud - nii mõnigi pidi jääma ootama uut võimalust,» jutustas noortejuht Bo Otterstrøm Nykøebing Falsteri kompetentsikeskusest.
Et taani noored kohtusid omavahel alles enne Eestisse tulekut, tähendas see paljudele tundmatus kohas vette hüppamist. «See kogemus tuleb neile kasuks,» naeris Bo Otterstrøm.
Siinsetes töökohtades peavad noored kas üksi või paarikaupa hakkama saama nii ametiülesannete kui keelebarjääri ja teistsuguse keskkonnaga.
«On tunda, et kõigil kohanemine päris ladusalt ei lähe, kuid see on alguse asi,» rääkis Palu. Samas on ta märganud, et mõnest noormehest tõotab esmaste muljete järel saada lausa estofiil. «Leidub neid, kes tahavad tagasi tulla ja õpivad juba eesti keeltki.»
Bo Otterstrøm, kes on käinud 2001. aastast alates igal aastal paar korda Eestis, ütles, et enne reisi polnud kellelgi eelarvamust, nagu oleks tegu ohtliku ja mahajäänud postsotsialistliku riigiga. «Pigem puudus neil sootuks ettekujutus, milline see maa on - räägiti rohkem eelseisvast tööst ja tüdrukutest,» lisas ta muiates.
Et taanlased said osaleda Eesti Vabariigi aastapäeva pidustustel, avanes neil hea võimalus ennast asjaga kurssi viia ja kummutada eksiarvamus, et Eesti sai maailmakaardile alles pärast Teist maailmasõda Nõukogude liiduvabariigina.
«Hoolimata sellest, et taani noored ei saanud pikkadest aktusekõnedest sõnakestki aru, olid nad väga kannatlikud ja osavõtlikud,» kiitis neid juhendaja. Noortekeskus on pannud kolm nädalat siin veetvatele külalistele kokku vaheldusrikka kultuuriprogrammi.
Taanlaste argised ametikohustused siinsetes asutustes pole moepärast nokitsemine, nagu väliskülaliste puhul mõnikord ette tuleb. «Nende tööpäevad kestavad kaheksast neljani, nagu näeb ette Taani seadus,» lausus Palu. Just tööd silmas pidades on sellesse projekti valitud täisealised osalejad vanuses 18-24 eluaastat.
Aktsiaseltsi Nuia PMT metallitsehhi tehnoloog Ants Arro on firmas keevitajana töötava Marcus Birchiga igati rahul: «See väga asjalik poiss on juba väljaõppinud metallitööline, kelle hooleks võib usaldada nii töövahendid kui ülesanded.»
Marcus Birch on ametikohaga väga rahul. «Saan hakkama, sest see on minu eriala ka kodumaal ning sepad on kõikjal ühesugused,» lausub ta lõbusalt. Kooli lõpetamine on noormehel seni takerdunud just praktika puudumise taha.
Eestis esimest korda viibiva noormehe muljed on head: «Kena maa, rahulik väikelinn, armsad lahked inimesed.» Tänavused hiidhangedki polnud suutnud pehmest kliimast pärit Marcus Birchi pelutada. «Ka Taanis oli see talv raske, ehkki mitte nii lumerohke,» nentis ta. Ühiskondade ainsa erinevusena on talle silma jäänud meie odavad hinnad. Samas möönab Marcus Birch, et teab ka palkade erinevust. Olmes ja elukorralduses see tema meelest siiski ei peegeldu.
Vähem kui nädalaga on ta õppinud eesti keeles selgeks kõik olulisemad viisakusfraasid ning lause «Vabandage, ma ei räägi eesti keelt,» kõlab peaaegu aktsendivabalt ja ladusalt.
Kui Marcus Birch kodumaal teenistust ei leia, on ta kaalunud isegi Eestisse naasmist. «Selle poisi palkaks küll,» arvas Arro
Taanlastega kavatseb edaspidigi koostööd teha ka noortekeskus. Mitu noorsooalast projekti on juba käigus. Edasi soovitakse arendada ka sihtasutuse Archimedese Leonardo Da Vinci fondi kaudu kureeritavaid tegevusi, mille hulka kuulub kõnealunegi ettevõtmine.
«Oleme teinud eeltööd, et kaasata ettevõtmisse ka Viljandi ühendatud kutsekeskkool,» rääkis Palu.