Lembit Kruuse: Peame realiseerima kõik kasutamata võimalused
Maavanema kõne iseseisvuspäeva vastuvõtul

Lembit Kruuse

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Meie maa on olnud sellel kohal igavesti. Meie identiteet ja ajalooline mälu ulatub tuhandete aastate taha. Meie esivanemate poolt välja võidetud ja 92 aastat tagasi kehtestatud omariiklus on võimalus, mida peame täna ja ka tulevikus realiseerima parimal võimalikul viisil.


Meie eelkäijad on andnud meile oma riigi. Meie kõigi kohus on seda hoida ja arendada.

Inimesed sünnivad ja lahkuvad. Hooned lagunevad ja nende asemele rajatakse uued. Mateeria muudab vormi, kuid teadmised ja kogemused kanduvad inimeselt inimesele ja hoiavad üleval järjepidevust. Meiegi peame õppima minevikust ja elama tulevikule.

Möödunud aastad tõid Eestile ja ka Viljandimaale kiire arengu. Vähemalt nii see paistis. Hetkeks tundus isegi, et meie puhul tavapärase majanduse reeglid ei kehti. Eesti rohkem kui 10-protsendilise majanduskasvu kõrval tundus maailm ajas tarduvat.

Me ei osanud või ei soovinud endale tunnistada karmi, kuid objektiivset reaalsust, mis sellistel puhkudel ees ootab.

Edukaks arenguks peavad kõik eluks vajalikud funktsioonid olema enam-vähem tasakaalus. Sissetulekute ja hindade kasvamine ennaktempos, aeg-ajalt ka riigi ja valitsuse toel, on andnud meile valulise õppetunni. Headel aegadel võetud kohustused tuleb tasuda raskel ajal tänaste ja tulevaste põlvkondade poolt. Aga pole kahtlustki, et meie riik ja rahvas tuleb sellega toime.

Iga õppetund on väärtuslik, mõned on lihtsalt kallimad. Võtamegi seda perioodi kui õppetundi ja nimetame seda silmade avanemise aastaks.

Käes on aeg, kui edasiliikumiseks peame lähtuma eeskätt ratsionaalsusest ja vajadustest. Kui heaolu ja rahulolu mõjuvad innovatsioonile tihtipeale pärssivalt, siis kriitiline seisund sunnib taas uusi lahendusi leidma.

Peame realiseerima kõik kasutamata võimalused. Võib küsida, kas neid on? Jah, on küll!

Esimene märksõna võiks olla otstarbekus.

Viimastel aastatel oleme ehitanud hulgaliselt avalikuks kasutamiseks mõeldud hooneid ja rajatisi. Selleks vajalik raha laekub üldjuhul maksudena. Abiks on olnud eurotoetused. Soovides unistused teostada, realiseerime aga sageli lihtsalt aastakümnete taguseid unelmaid ja soove. Samal ajal näitab statistika, et vaatamata uute võimaluste lisandumisele kahaneb nende võimaluste tarbijate arv. Samuti väheneb nendesamade maksumaksjate arv ja kõik loodu tuleb ülal pidada oluliselt väiksema hulga inimeste poolt. Uute rajatiste energiasäästule ja mugavusele vaatamata ei ole ülalpidamiskulud ja summaarne energiatarve inimese kohta sageli vähenenud.

Need on olnud vajalikud investeeringud, aga nüüd on mõtlemise koht meile kõigile, kuidas hoida neid koolimaju, rahvamaju, külakeskusi ja muid objekte võimalikult palju kasutuses, kuidas täita neid kogu aeg tegevusega.

Tahtsin eelöelduga lihtsalt osutada sellele, kui tähtis on tänaste otsuste elluviimisel lähtuda ka 10 või 20 aasta pärast saabuvast reaalsusest.

Riigipoolne tähelepanu ja toetus on avaldanud mõju ja stabiliseerinud sündide arvu. See on hea uudis. Kuid vaatamata sellele kahanes möödunud aastal maakonna elanike arv 674 inimese võrra - seda on rohkem, kui väikese valla jagu rahvast. Magnetiteks on nii suured linnad oma võimaluste ja töökohtadega kui välisriigid ahvatlevamate teenimisvõimalustega.

Olen veendunud, et ürgses rütmis tuksuv Viljandimaa on elamiseks hea paik ja olude paranedes tulevad paljud siia tagasi. Kuidas aga kompenseerida seda, et rahvastiku vananemisega kasvab paratamatult ülalpeetavate arv ja väheneb ülalpidajate, maksumaksjate arv?

Siin tooksin välja teise olulise märksõna, milleks on rahva tervis.

Nii nooruki kasvatamiseks kui pensioniea vajaduste rahuldamiseks luuakse väärtused just tööealisena ja oluline põhikomponent seejuures on tervis. Tundub, et püüdes parandada sotsiaalset baasi oleme jätnud teisejärgulisse rolli tervena elamise propageerimise ja toetamise. See võimalus on vaja realiseerida.

Eesti Rahva Tervise Arengukava peaeesmärk on saavutada 20 aasta jooksul tervena elatud eluea kasv 10 aasta võrra. Teiste maade kogemus tõestab, et see on saavutatav kogu ühiskonna toetusel. Selle eesmärgi saavutamine on seega meie kõigi võimuses. Tänased otsused ja teod mõjutavad meie ja meie järeltulijate tervena elatud elu aastate ja aastakümnete pärast.

Kahjuks pole meil võimalik muuta minevikus kahjustatud tervist, kuid me saame oma otsuste ja käitumisega muuta tulevikku.

Olen veendunud, et me oleme valmis kõik koos tervisesse panustama. Püüame selles olla eeskõnelejateks!

Ja kindlasti peaksime tähelepanu pöörama valitsemise kvaliteedile.

Möödunud aastakümnete jooksul on infotehnoloogia, infrastruktuur ning kogu maailm kiiresti edasi liikunud ja see on loonud soodsad võimalused omavalitsuste haldamise arenguks. Haldusreformist on palju räägitud. Enamik tunnistab selle vajalikkust, kuid edasi on liigutud teosammul.

Minu hinnangul on siingi varjul reservid, mis tuleb realiseerida! Me soovime, et kõik omandatud kogemused ja head saavutused püsiksid. See on iseenesestmõistetav. Kuid seejuures ei tohiks jätta kasutamata lisavõimalusi, mida on võimalik saavutada väiksemate omavalitsuste halduskorralduse muutmise teel.

24. veebruaril 1993. aastal ütles Lennart Meri oma esimeses kõnes vabariigi presidendina järgmised sõnad:

"Ma sõitsin eile läbi Eestimaa ja kõnelesin Tartus, Viljandis ja Pärnus. Ma nägin Eestimaad otsekui esimest korda: see on uus maa, täis lootust ja tulevikku, aga samas ka raskete probleemidega."

Ning ta jätkas: "Praegu me elame idealismist rohkem kui leivast."

Loodan südamest, et see idealism, millele Lennart Meri tookord viitas, ei ole ka nüüd kuhugi kadunud. Sellest hetkest möödunud 17 aasta jooksul oleme kogenud, et võimalikud on nii suured muutused kui ka tagasilöögid. Kuid endistviisi kindlana püsib selge siht ja usk Eesti riigi iseseisvasse tulevikku ning rahvuse ja kultuuri püsimisse, mis oli ka 92 aastat tagasi avaldatud Eesti iseseisvusmanifesti nurgakiviks.

Loomulikult tahaksime lahendada olemasolevaid probleeme kohe ja praegu. Kõik muutused ja soovid ei täitu alati nii kiiresti, kui loodame. Riiki võiks võrrelda suure laevaga, mis muudab kurssi aeglaselt, kuid seda kindlamalt. Seetõttu peavadki meie tänased otsused olema kaugele ettevaatavad ja toetuma paljuski seni kasutamata võimalustele. Mõnest neist oli ka eelnevalt juttu.

Tahan lõpetuseks meelde tuletada, et me kõik osaleme täna ja tulevikus Viljandi maakonna ja Eesti riigi elus, selle suure laeva juhtimises. Kas siis midagi tehes või tegemata jättes, öeldes või ütlemata jättes.

Soovin meile kõigile selle juures tarku ja õigeid otsuseid!

Juhtigem kõik koos seda laeva ettenägelikult ja kindalt!

Tagasi üles
Back