Roman Toi: «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» kajab vastu eestlaste südames

Roman Toi Foto: Elmo Riig / Sakala

SAKSAMAAL Geislingenis tähistasime Eesti Vabariigi 30. aastapäeva piduliku sümfooniakontserdiga. Esiettekandele tuli Juhan Aaviku esimene sümfoonia. See oli aastal 1948 ehk 62 aastat tagasi.

Täna nendime uhkusega, et oleme Eesti iseseisvuse sündi siin Kanadas tähistanud juba üle poole sajandi. Alates 1990. aastast me enam ei tähista, me pühitseme.

Pühitseme mida? Pühitseme tõsiasja, et 50 aastat Vene okupatsiooni ei suutnud surmata eestlaste rahvusvahelist õigust ja soovi olla iseseisev, ei suutnud likvideerida eesti rahvast ega keelt.

Mäletan, et ema kurtis, kuidas veel XX sajandi algul oli tema koolikeel Viljandis sunniviisiliselt vene keel. Eesti keele rääkimise eest õpilasi isegi karistati. Aga meie kodune keel oli siis ja on siin Kanadaski armas eesti keel.

Jah, oma leiba teenime inglise või jumal teab mis keeles, aga südame ja Eesti riigi asju ajame otse emakeeles.

MUL KÕLAB kõrvus jutt, mida kuulsin 1952. aastal Windsoris. Olin seal õpetaja Puhmi organiseeritud maailmakuulsa eesti tšellisti Ludvig Juhti kirikukontserdil orelisaatja.

Pärast kontserti oli kohalik eesti ühiskond korraldanud Juhtile veel püstijalakohvi. Õpetaja Puhm oli sinna kutsunud oma ametivendi nii Detroidist kui Windsorist ning kontserdi südames pidanud ilusa ja asjaliku palve — muidugi eesti keeles.

Sattusin ameeriklaste ja kanadalaste ringi, kui nad arutasid, et ei tea, kui kaua see «foreign tonguer» (tõlkes muukeelne) peaks siin vastu pidama.

Ameeriklased pakkusid, et noh oma viis-kuus aastat, Kanada hingekarjased et 10-15.

Kui jõudsime aastasse 2000, meenus mulle nende vaimulikkude ennustus.

Meie ajaleht «Eesti Elu» oli parajasti täis eesti organisatsioonide poole sajandi tegevuse juubelite ülevaateid. Jutuks olid kirikukogudused, koolid, skaudid-gaidid ja laulukoorid, Eestlaste Kesknõukogust ja Ühispangast rääkimata.

Eesti ühiskonna juhtimine on ulatuslikult ja tulemuslikult jõudnud eesti keelt kõneleva noorema põlvkonna kätte, kesknõukogu liikmete keskmine vanus on alla 50 eluaasta.

Kui mu isa ettevõtted Eestis 1940. aastal natsionaliseeriti, valgusime kõik mööda maad laiali: isa Türile ja vend Harri Klooga ehitustöödele, minust sai Kadaka teel asunud Tallinna liimivabriku palgaarvestaja.

Liimivabriku needus oli, et ta pidi oma büroost valimiste hääletuspunkti andma kaks ametnikku, kellest üks olin mina. Meie ülesanne oli anda hääletajatele kandideerijate nimekiri ja märkida ära, kui kodanik on käinud oma kohust täitmas. Hääletamata jätmist peeti «töörahva paradiisi» reetmiseks.

Revolvriga mees valvas, et kõigile sedelitele oleks kantud poolthääl ja need saaksid siis hääletuskasti lastud. Minu valvekord oli kella kaheksast õhtul keskööni.

Pärast kella kümmet ilmus hääletuspunkti kolm hambuni relvastatud punaarmeelast. Neil oli võim kontrollida, kes on juba hääletamas käinud. Kelle allkiri puudus, sellele sõideti koju järele. Suur segadus oli Seewaldiga, mis oli meie valimispiirkonnas. Mindi sinnagi. Kas Seewaldi ravialused hääletama saadi, seda ma ei tea.

Juba pärast keskööd vaadati uuesti kõik hääletajate nimekirjad üle ja üks relvastatud NKVD-lane kirjutas iga hääletamata jätnu nime taha: «Sellest rajoonist lahkunud.»

Tahaks küsida: mismoodi oli Varese valitsus rahvusvahelise õiguse põhjal üldse aktsepteeritav?

KUI SIIS KÕIK nii-öelda töörahva esindajad olid riigikokku valitud, jäi üle veel üks õlekõrs: Molotovi lubadus, et nende eesmärk on sõjaline julgeolek, mitte Eesti riigikorra muutmine. Augustis 1940 maeti seegi vale pidulikult maha otse Pika Hermanni jalgade alla.

Kui kaua Varese valitsuse komissarid — hiljem nimetati neid ministriks — üldse Kremli päikese käes sooja said?

Meenub, et Varese valitsuse esimene komissar, kelle juures leiti «kodanlikke plekke» nagu halvaksmineval õunal, vangistati juba kaks nädalat pärast Stalinile truuduse vandumist. Eks peaministri abi professor Hans Kruuski käinud Siberis paremat «Rooma õigust» õppimas.

Üksteise järel avastati Varese komissaride-ministrite juures kodanlikke patuplekke. Tee Patareisse oli üsna lühike.

Teame, et sääraseid karistusi oli vaja selleks, et seltsimehed-hüpiknukud ei unustaks, kes tegelikult valitseb, ega hakkaks iseseisvalt mõtlema, veel vähem tegutsema.

JÄRSKU ON TAAS käes aeg tunnistada, et Läänemere kaldal elavad inimesed, kel on loomulik õigus kõnelda eesti keelt ja iseseisva rahvana valitseda seda nurgakest maamunal. Nurgakest, mis nüüd kuulub Euroopa Liitu ja mille kohta Gustav Suits Noor-Eesti esimeses albumis 1905. aastal kuulutas: «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!»

«Kuulume Euroopasse, mitte Aasiasse,» lisame täna.

LOODAN JA palvetan, et meie rahvas oleks pidurüüs ka siis, kui pühitseme rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Ja sealt edasi ja edasi.

Usun, et peagi oleme oma kodumaa elu ja majanduse taastamisega ning suveräänse rahvana mõtlemisega jõudnud niikaugele, et kui kõlavad hümni «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» kõik kolm salmi, kõlab inimeste hingest vastu selgelt ja enesekindlalt: «Jah, see on Eesti, mida me soovisime!»