Paari nädala eest justiitsministeeriumis valminud analüüs tõdeb, et nii nagu täiskasvanute vägivald, on ka noorte vägivaldsus varjatud ning enamik löömistest ja peksmistest ei jõua kunagi uurijateni.
Noortevägivallast jõuab politseisse pisike osa
20. veebruar 2010, 19:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2008. aasta andmeid käsitlenud uuringu kohaselt paigutub Viljandimaa 14—17-aastaste elanike arvu ja nende vägivallakuritegude kohta algatatud kriminaalasjade suhet kõrvutades Eesti paremasse poolde. Kuivõrd see pingerivi tõele vastab, on aga raske öelda, sest meist veelgi turvalisemate maakondade hulgas on näiteks Harju-, Valga- ja Ida-Virumaa, mis on tegelikult märksa kriminogeensemad piirkonnad.
Viljandi politseijaoskonna juht politseileitnant Alvar Pähkel nentis, et nendes maakondades, kus kuritegevuse tase on kõrgem, ei jõuta noorte kaklustega palju tegelda ja seetõttu on ka sellekohane statistika seal positiivsem.
Rahulikus Viljandis seevastu käsitletakse väiksemaid vahejuhtumeid palju tõsisemalt.
«Midagi hullu meil selles vallas ei ole,» kinnitas Pähkel. «Samas on tõde ka see, et need juhtumid, mille kohta kriminaalasi algatatakse, on vaid jäämäe veepealne tipp.»
Ründaja on tuttav
Sellel, miks peksmiste osas sageli kriminaaluurimiseni ei jõuta, on mitu põhjust. Esiteks mängib rolli süüdlase vanus: alla 14-aastast ei saa kriminaalkorras karistada. Teiseks ei esita kannatanu tihti lihtsalt avaldust.
«Väga sageli tuleb ette juhtumeid, kui politsei kutsutakse tänaval kaklevaid noori lahutama, aga nood lepivad omavahel ära ja avaldust ei esita keegi,» selgitas politseileitnant. «Sageli on ohver ja kallaletungija tuttavad ning klaarivad omavahelisi asju.»
Pähkli sõnu kinnitab justiitsministeeriumi analüüs, mille kohaselt oli ründav noor rohkem kui 80 protsendil juhtudest kannatanu tuttav. Veidi rohkem esines võõraste kallaletunge tänavatel või muudes avalikes kohtades aset leidnud intsidentides, kuid sealgi jäi tuttavate osaks üle 60 protsendi.
Ilmselt kõige kaalukam põhjus, miks politsei enamiku juhtumite kohta kriminaalasja ei algata, on aga see, et korravalvurid ei saa nendest juhtumitest kunagi teada. Isegi kui kaklus leiab aset koolis ja pedagoogid seda klaarivad, ei kutsuta enamasti mundrimehi kohale.
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Jako Salla sõnul ei saagi politsei kaasamine olla omaette eesmärk, kuid kindlasti ei tohiks vägivallajuhtumeid näiteks kooli maine huvides varjata. «Eelkõige tuleks koolides mõelda sellele, kuidas vägivalda kasutanud noort parimal viisil mõjutada ning samas tagada ohvri heaolu,» leidis Salla.
Analüüs juhib tähelepanu tõigale, et direktorid näevad oma koolis vägivallaprobleemi tunduvalt väiksemana kui psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, kes nende teemadega otseselt tegelevad.
Samasugune lahknevus on ka suhtumises noortevägivalda oma ja teistes koolides: kogu Eestis nähakse muret poole suuremana kui oma õppeasutuses.
Asenduspinnal tõusis tüli
Jakobsoni gümnaasiumi psühholoog Raili Toikka-Tamm nentis, et päris vägivallavabaks tema kooli pidada ei saa. «Aga midagi katastroofilist ka ei ole,» lisas ta.
Toikka-Tamm meenutas, et kui õpilased pidid oma maja remondi tõttu asenduspinda kasutama, kasvas veidi ka vägivalla tase — nii näitas iga-aastane rahulolu-uuring. Nüüd on kallaletunge taas vähemaks jäänud.
Psühholoogi kirjelduse kohaselt kehtib Jakobsoni gümnaasiumis kindel kord, kuidas peksmiste ja muude sääraste juhtumite puhul käituda: esmalt tegeleb asjaga klassijuhataja ja seejärel sotsiaalpedagoog, kes otsustab, kas on vaja politsei kutsuda.
«Muidugi oleneb palju asjaoludest, näiteks tekitatud vigastuste raskusest, aga esimese korra puhul ei ole meil üldiselt tavaks politseid teavitada,» rääkis Toikka-Tamm. «Ent kui kooli meetmed ei aita õpilast vaos hoida ja juhtumid hakkavad korduma, siis pöördume politseisse.»
Liigne kaitsmine rikub ära
Alvar Pähkel leidis, et politseid tuleks juhtunust informeerida igal juhul, sest isegi kui uurimist ei algatata, saaks korravalvurid tülinorijate kohta taustateavet.
«Vanasti lahendas koolidirektor kõik küsimused ise ära nagu kolhoosiesimees kolhoosis,» sõnas Pähkel. «Aga nüüd elame teises ajas.
Tänapäeval on õpetajal õpilaste korralekutsumiseks tunduvalt vähem vahendeid.»
Eestis tuli 2008. aastal ette kümneid juhtumeid, kui õpilane kasutas vägivalda kooli töötaja vastu, ent Viljandis pole politsei andmetel asi nii hulluks muutunud. Küll aga on paar pedagoogi teinud avalduse sellepärast, et õpilane on neid solvanud.
Pähkel tõdes, et koolipoisid on omavahel ajast aega kakelnud ja enamasti kasvavad neist täiesti korralikud inimesed. «Aga mõned, keda vanemad on pikalt õigustanud ja kaitsnud, on ka pätiks saanud.»