Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/10/01/78620t1haa9f.jpg)
IGA RAHVA elus on sündmusi, mis on määravad, mis haaravad tema südant, mõistust ja kohusetunnet.
Hiljuti täitus Tartu rahu sõlmimisest 90 aastat, peagi möödub Eesti Vabariigi sünnist 92 aastat. Need kaks tähtpäeva on meie lähiajaloo kõige olulisemad verstapostid. Viimased sada aastat on Eestile ja kogu siinsele elanikkonnale olnud üks tähtsamaid ajajärke.
MIDA TÄHENDAB meile omariiklus? Kas me oskame hinnata seda, et meil on iseseisvus?
Me ei peaks omariikluse üle juurdlema pelgalt pidupäevade eel, vaid eelkõige argipäevadel. Kas Eesti Vabariik on meile tõeline varandus või pigem vanapärane mõtte- ja teokogum, milles ei olegi enam tänapäeva maailmas väärtuslikku olemust?
KUI VAADATA, kuidas toimib meie eliit — olgu siis äri-, poliitiline või majanduseliit —, tundub sageli, et see käitub lausa mõtlematult. Tarkust nagu oleks, kuid puudu jääb arukusest.
Elatakse rehepapluse vaimus. Isamaalisust vaadatakse eelkõige kasumlikkuse vinklist. Moraalsed ja aatelised väärtused on nihkunud tagaplaanile ning esile on kerkinud rahas mõõdetav tulusus. Finantsmaailma liikuma panevaks jõuks on taas saamas ahnus selle tegelikus mõistes.
MIS ON SEE ligi sajandipikkune periood, võrreldes inimkultuuri tuhandete aastatega? Sel taustal võib nentida, et meie riik on olnud juriidiline subjekt väga lühikest aega. Ligi pool kõnealusest perioodist oleme olnud okupeeritud ning elanud võõrvõimu ideloogilise ja vaimse surve all.
See sundseis on mõjutanud meid eelkõige maailmavaateliselt ja emotsionaalselt. Vägivallavõimule oli ja on suurepäraselt teada, et kui murdub vaim, hävib ka rahvas.
Meie pärandkultuuri talletaja Jakob Hurt (1839—1907) püstitas üleva eesmärgi saada suureks vaimu poolest, väärtustada tarkust, hoolivust ja mõistmist. Seada eesmärgiks vaim, mis püüdleb sisemise rahu ja armastuse poole.
EESTI VABARIIK ei ole jäik suletud režiim, nagu oli Nõukogude Liit.
Demokraatliku põhiseaduse kaudu oleme avatud kultuuriruum, kus on tagatud sõna-, kirja- ja valikuvabadus. Tõsi on seegi, et stalinlik-brežnevlik konstitutsioon oli teoreetiliselt ilus ja kaunis, kuid jäi pelgalt õõnsateks sõnadeks paberil.
Eesti riik ei ole üksnes riigikogu, valitsus, ministeeriumid ja ametkonnad, vaid eelkõige kodanikutunne ning ühiskondlikult väärtustatud mõtteviis ja olemine. Eestlased ei saa ilmselt kunagi suurrahvaks, nagu on sakslased, venelased ja prantslased. Meie ainus tee on seega vaimsete väärtusete poole püüdlemine.
ASUDES IDA ja lääne piirjoonel, oleme tahtmatult eri ideoloogiate pingeväljas ning seda tuleb kogu aeg arvesse võtta. Vabadus ja iseseisvus on haprad, sest leidub jõude, kes püüavad meie iseolemist ahistada või põrmu tallata.
1946. aasta kevadel kirjutas üks eesti talupoeg paguluses prantsuse misjonärile Charles Bourgeos’le: «Me oleme väike maa, kes polnud kellegagi tülis ja kes tahtis ainult vabaks jääda.»
Meie maa ja rahva kiskusid sõtta kaks XX sajandi jõkramat diktaatorit Stalin ja Hitler. Sellest tuleb rääkida ka nüüd, kui nendest päevadest on möödas aastakümneid.
EESTI RIIK ei ole väärtuslik ainult põlisrahvale. Demokraatliku riigi eeliseid on võinud siin aastakümnete vältel kasutada hulk vähemusrahvusi. Eestist on leidnud nii füüsilist kui vaimset tuge ja pelgupaika paljud kultuuri ja vaimu suurkujujud laialt Venemaalt.
Eesti Vabariik on meie ühine rikkus ja varasalv, mida tuleb hoida ja kaitsta. Kaitsta eelkõige vaimse risustamise ja vastutustundetuse eest.
PALJUD arvamusliidrid on leidnud, et igasugune kriitika on teretulnud. Nagu eespool öeldud, tagab demokraatia meile sõna-, trüki- ja valikuvabaduse, mis on meie ühiskonna põhialused.
Sageli avaldatakse aga artikleid, milles seisavad kõrvuti täiesti erinevad valdkonnad. Demokraatiat kasutatakse omakasu huvides hetke-eesmärkide saavutamiseks. Riigikriitikas on ohtralt pahatahtlikkust, päevapoliitilist sebimist, mis on vesi meie iseseisvuse vastastele, kes on leidlikud ja arvatavasti ka hästi rahastatud.
PALJUD ON unustanud nõukogude aja tegelikkuse ja tõstavad sellest perioodist esile vaid mõningaid positiivseid aspekte. Eks olnud ju uhke tunne, kui said autoostuloa, turismituusiku sotsialismimaadesse või keskküttega korteri orderi. Olid siis üle küla mees või naine. Aga nüüd me nagu ei märkagi, et peaaegu igas peres on sõiduauto või isegi kaks, lapsed käivad välismaal kas koolis, tööl või muidu lulli löömas.
Tõsi, meil on majandusraskused. Aga kas nõukogude ajal julgeti avalikult kirjutada, kui poeletid üha tühjemaks jäid ja saada polnud enam esmatarbekaupu ega toiduaineid?
SIINKOHAL on paslik meenutada Vana-Rooma keisri ja filosoofi Marcus Aureliuse teose «Iseendale» julgustavat ja arukat mõtet: «Mitte mõelda puuduvast nagu juba olevast, vaid loendada olemasolevast parimad ning tuletada meelde, kui otsitavad need oleksid, kui neid poleks.» Osakem hinnata seda. Olgem taiplikud, et me ei elaks üle oma võimete ja igatsedes kaduvaid pinnapealseid väärtusi.
Meie maa on nagu linnupesa. Nii nagu pääsuke tunneb oma pesa alati ära, tunneme meie ära oma riigi tema parima palge järgi. Kaks veebruarikuist tähtpäeva aitavad seda meeles pidada ja liidavad meid ühtseks pereks.