Mina arvan, et tegemist on ministeeriumi teatrinõuniku Tõnu Lensmendi kahevaatuselise näidendi teise vaatusega. Esimene vaatus algas muidugi kevadel ja nagu heale dramaturgiale kohane, kirjutati ka esimesse vaatusesse sisse kindel intriig, mis teises vaatuses edasi mängiks. Pisut lähemalt.
Vastselt ametisse asunud teatridirektor H. Sein ei teinud tollal küllap erutusest, küllap kogenematusest veel vahet aja-ja rollilepingul, kuid ühte teadis ta kindlalt - minuga tuleb sõlmida kindlasti üheaastane leping. Mina oleksin soovinud pikemat, mis oleks ka loomulik, aga ta jäi endale kindlaks.
Ega's midagi, olin ka ise sõlminud palju üheaastaseid lepinguid ja lõime käed. Nüüd loen „Sakalast", et see oli mõeldud minu koostöövalmiduse kontrollimiseks. Hüva. Veidi hiljem sõlmiti kogu trupiga kolmeaastased lepingud - nii nendega, kel üheaastased, kui nendega, kel pikemad. Välja arvatud minuga.
Huvitav, kas paar nädalat andis juba pildi, et koostöö ei laabu? Pole ma ju teatrikoolist tulnud tudeng, kelle puhul peaks võtma katseaja, et näha, kuidas ta toime tuleb. Me oleme Indrek Sammuliga palju koos teinud ja tunneme teineteise näitlejakvaliteeti piisavalt.
Siis saingi aru, et konflikt on esimesse vaatusesse sisse kodeeritud. Kui see nii pole, siis kuidas mõista minu koostöövalmiduse puudumist. Tegin „Punttilas" rolli, tegin „Nii nagu Taevas." Et minuga enam ühtegi teatriasja ei arutatud, sain loomulikult aru, et mehed tahavad nüüd ise teha. Milleks peaksin ma ennast nende vahele toppima?
Suve alguses pakkus Sammul mulle ka lavastust nüüdseks möödunud sügisel. Sügise saabudes ta enam teemat kordagi ei tõstatanud. Kui kokkulepitud lavastamisaeg lähenema hakkas, andsin märku, et mul on tekst olemas. Ta palus mul selle endale saata. Jätsin saatmata, sest olin selleks ajaks teada saanud, et mind teatri lavastamisplaanides niikuinii ei ole. (mõningast infot antakse isegi eks-teatrijuhile, eksole.)
Järgnes lepingu ülesütlemine neli kuud ette.
Vaadake mina ei saa enam aru meie direktorist, kes ütleb, et ma olevat hea näitleja ja lavastaja, ning teatril oleks kahju, kui ta edaspidiseks pakutud võimalust lavastada ja rollilepingutega mängida vastu ei võtaks.
Kas „hea - olemine" tähendab teatrikeeli midagi halba? Miks mulle siis koht üles öeldi? Kas headele peab üles ütlema? „Sa oled väga hea, aga mine nüüd minema."?!
Ja sellega seoses tundubki silmakirjalik mulle lavastuste pakkumine. Rollileping. Muuseas, ka teatrist lahkumasunnitud peakunstnik Jaak Vausile pakuti kaht kujundust hooajaks - jõulutükki ja ühte veel? Jutuks see on jäänudki.
Vaadake, ma pean oma pere toitma. Ja pakutud rollileping (st. paar etendust kuus) ning järjekordne sõnakõlks lavastamise koha pealt seda ei võimalda. Ma ei saa jääda ootama, millal teatrijuhtimise praeguse kommunikatsioonitaseme ja suhtlemisintensiivsuse juures „äkki midagi muutub." Mul on vaja rohkem tööd teha. Põhisissetulekuta pole see Viljandis võimalik. Ja sellepärast pean ma lahkuma.
Mul alati hea meel, kui Ugala saalid on täis ja tunnen kurbust, kui nad on tühjad. Mina ei taha samuti mingit musta pesu pesema hakata, kuigi süüdistusi loobiti omal ajal minu pihta mängleva kergusega. Nüüd aetakse samuti vaikimisepoliitikat, arusaamata, et ainult arutlus võib aidata tõepooli selgitada. Muidu on nii, et süüdistan, nagu jaksan ja siis ütlen, et tänan, rohkem ma ei kommenteeri. Kuidagi arg võte või mis?
Nüüd on pahameeletorm, nagu Sammul üllatub. Äkki arvab keegi, et selle tekitasin mina? Ei, sõbrad, mina poleks midagi tõstatanud. Teatrijuht lekitas uudise meediasse ja nüüd teatab, et ei kommenteeri. Ehk oleks võinud aasta jooksul pisut suhelda (mitte ainult minuga, kogu teatriga), siis poleks praegu ka tormine.
Üks lavastus saab nüüd läbi, aga Ugala-draama jätkub.