/nginx/o/2017/12/18/7418259t1he770.jpg)
/nginx/o/2009/12/03/276466t1h75ae.jpg)
VIIMASEL AJAL on ühiskonnas üsna valjult räägitud lähisuhte vägivallast ja sellest, kui palju inimesi on langenud selle ohvriks. Teema on seadnud prioriteediks ka Euroopa Liidu eesistuja Hispaania.
Kalle Laanet: Perevägivalla ohvrit peab kaitsma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistikaameti tehtud uuringust selgub kurb tõsiasi, et viimasel aastal on Eestis lähisuhte vägivallaga kokku puutunud 95 000 täiskasvanut. Paraku ei taga meil kehtivad õigusaktid säärastele ohvritele piisavat kaitset.
Siinjuures on kaks probleemi. Esiteks ei julge ohver pöörduda abisaamiseks õiguskaitseorganite poole. Teiseks pole meie ühiskond suhtunud perevägivalda täie tõsidusega. Lähenemiskeelu tagamiseks pole Eestis ka praktilisi turvameetmeid, mistõttu on seda viimase kolme aasta jooksul rakendatud vaid 40 juhul.
JUSTIITSMINISTEERIUMI põhjaliku uuringu tulemused näitavad, et ajutise lähenemiskeelu rikkumise korral ei järgne karistust ning seetõttu ei suhtu osapooled keelu tingimustest kinnipidamisse tõsiselt.
Uuringus on rõhutatud, et ajutise lähenemiskeelu rikkumiste ulatusest pole tegelikku ülevaadet, sest alati neist politseid ei teavitata. Üks teatamata jätmise põhjusi on uuringu andmetel just see, et ajutise lähenemiskeelu rikkumisega ei kaasne kahtlustatavale mingeid tagajärgi.
PEAKSIME ÕPPIMA naaberriigilt Soomelt, kus saab lähenemiskeeldu taotleda nii kohtus kui politseis. Kohe jõustuva ajutise lähenemiskeelu võib välja anda prokurör või politseinik, kel on õigus vahistada inimene, kellele keeld on kehtestatud.
Niinimetatud peresisest lähenemiskeeldu rakendab kõige sagedamini politsei ja vajaduse korral võetakse vägivallatseja ka vahi alla. Veelgi enam, sellise lähenemiskeelu all olev isik peab lahkuma pere elukohast ega tohi sinna tagasi pöörduda. Ta ei tohi kaitstud isikuga kohtuda ega suhelda, samuti teda jälitada ega jälgida. Lisatingimusena võidakse keelata ühise eluaseme läheduses viibimine.
Soomes karistatakse keelu rikkumise eest rahatrahvi või kuni aastase vangistusega.
EESTIS ON selleni veel pikk maa käia, kuid esimene samm on astutud. Koalitsioon tunnustas Keskerakonna algatust ning riigikogus läbis esimese lugemise perevägivalla ohvreid kaitsev eelnõu.
Keskerakonna algatus oli tingitud asjaolust, et lähenemiskeelu täitmise kontroll on vaja muuta võimalikuks, kasutades selleks elektroonilist valvet ehk niinimetatud jalavõru. Seda on rakendatud alates 2007. aastast ja see on laialt kasutust leidnud, kuid seni vaid ennetähtaegselt vabastatud vangide puhul.
LÄHISUHTE vägivald on olnud ühiskonnas justkui tabuteema, kuid tänu ajakirjanduse ja paljude ühenduste teavitustööle on hakatud sellest aina enam rääkima ja sellele probleemile lahendusi otsima. Märkimist väärib ajakirjanik Kadri Ibruse naistevastase vägivalla kajastamine. Meenutagem ka Eesti Televisiooni heategevusprogrammi «Jõulutunnel», mille vahendusel annetasid televaatajad 1,5 miljonit krooni just Eesti üheksa naiste varjupaiga toetuseks.
Valehäbi kadumine annab kannatanutele rohkem julgust abi otsida ja pöörduda nii varjupaikade kui ametivõimude poole. Kui seni ei suutnud riik neile piisavat kaitset tagada, siis nüüd oleme teinud esimese sammu olukorda parandava seaduse loomise teel.